Ent tegelastel polnud nii mõnus ja soe midagi. Nooremas keskeas endine eriüksuslane Anna peab tagama, et eakal teadlasel Danielil sujuks kõik, kui nad mõlemad viibivad Arktikas, elades hõljukil ja lastes end jääl triivida. Nii ühel kui teisel on põhjus viibida jäises ja inimvaenulikus keskkonnas, mille valitsejad on jääkarud – Daniel teeb teadustööd, Anna põgeneb iseenda tillukese maailma eest, mis on kokku varisenud.

Kõik on kena ja rahulik, kuni Anna märkab signaalraketti, mis tuleb Hiina baasi suunalt. Mõistagi ei jäeta Arktikas kedagi hätta, ent kui Anna ja Daniel asja uurima lähevad tabab neid šokk – hiinlased on seletamatul moel surnuks külmunud või tapetud. Alanud torm takistab välisabi saabumist, mistap tuleb duol, kellest üks ei oska ja teine ei taha tulirelvi kasutada, vaid eelistab nuga ja vibu, end elus hoida ja välja selgitada, kes on massimõrvamüsteeriumi taga. Pole vist vaja lisada, et läheb tagasihoidlikuks (sest Arktikas on suurejooneline vaid avarus ja jää) mölluks.

Nagu alustuseks öeldud, on raamat täiesti OK. Ent ikka tekib küsimus, miks on kaasajal soorollid ümber vahetatud? Miks peab eakas teadlane olema mees ja võitleja naine? Kas ei võiks olla vastupidi, mis oleks loomulikum? Täpselt sama lugu, ainult et vahetatud nimed – teadlane Anna ja eriüksuslane Daniel – poleks teinud stoorit teragi halvemaks. Ka Daniel võiks olla hingeliselt murtud sellest, mis viimasel missioonil juhtus (sellest saab lugeja kildude haaval teada läbi raamatu), aga näe, hingevalus peavad piinlema naised.

Ei saa sellest kaasaegsest maailmast aru, kui lugeda krimaksid, kus õrnem sugu võtab kõvade persoonidena üha enam võimust, aga selle põhjal tundub, et kaugel pole aeg, kui kõik pöördub – mehed hakkavad sünnitama ja kodu hoidma ning naised peret ülal pidama.