Ajaloost on teada palju juhtumeid, kus muidu vägagi targad ja selgepilgulised kirjanikud ja kunstnikud muutusid ootamatult libekeelseteks pugejateks – siis, kui oli tarvis pühendada oma raamat või maal mõnele vürstile, kes neile peavarju ja kosti pakkus ning nende arveid tasus. Ei saanud ju riskida heategija soosingu kaotamisega, muidu võis üleöö kerjuseks muutuda.

Kibe on armuleivasööja leib. Just see lause tuli mulle pähe, kui lugesin, kuidas spordirahvas üksmeelselt Toomas Annuse kaitsele viskus ja Mihkel Kärmast kõigis surmapattudes süüdistas.

Muidugi, võrrelda meie tippsportlasi armuleivasööjatega on esmapilgul jõhker ja ebaviisakas. Aga ometi ei saa eitada, et nende karjäär sõltub võõraste inimeste heatahtlikkusest ja suvast. Ainult riigi toetustega tippsporti ei tee, see on selge. Niisiis tuleb loota rikaste sponsorite heldusele. Aga kui see rikas onu korraga ära sureb, pankrotti läheb või lihtsalt solvub ja rahakraanid kinni keerab? Siis ongi häda käes.

Kujutlegem ööklubi, kus peavad pidu piltilusad näitsikud. Koos nendega on seal alati viibinud ka helde miljonär, kelle jaoks pole mingi probleem jooke välja käristada. Siis aga juhtub nii, et üks neiudest joob end liiga purju, oksendab ööklubi täis ja satub alkoholimürgistusega haiglasse. Pealekauba selgub, et ta oli alaealine.

Ajaloost on teada palju juhtumeid, kus muidu vägagi targad ja selgepilgulised kirjanikud ja kunstnikud muutusid ootamatult libekeelseteks pugejateks.

Miljonär satub pahandustesse, politsei kuulab ta üle. See ei meeldi talle ja tundub ülekohtune – kust pidi tema teadma, kui vana tüdruk on? Mil kombel pidi tema aimama, et plika ei oska juua ja kaanib end tasuta kokteilidest silmini täis? Ta otsustab, et ei tule enam sellesse ööklubisse, lõbusaid paiku on ju mujalgi. Seepeale lähevad ülejäänud preilid paanikasse, sest kui pole enam seda lahket onu, kes siis edaspidi neile välja teeb? Kes neid kostitab? Endil neil ju pole nii palju pappi, et letist parimat šampanjat tellida, aga kehvemat pole nad enam harjunud jooma.

Seepeale lähevad ülejäänud preilid paanikasse, sest kui pole enam seda lahket onu, kes siis edaspidi neile välja teeb?

Loomulikult on paralleel pisut pühadust teotav. Tippsportlased ei aja taga lõbu ega kaani sugardaddy raha eest kõrtsis šampanjat, vaid kulutavad seda treeninglaagrite, varustuse ja muu hädavajaliku peale. Aga ikkagi peavad nad lootma võõrale rahakotile ja maailma paremiku seas püsimine nõuab suuri summasid.

Lihtne spordisõber, kes puusuusad jala otsas, oma talu ümber müttab ja Tartu maratoni viimase saja seas lõpetab, habe härmas ja tilk nina otsas, aga meel rõõmus, sest käis distantsi jooksul ainult üheksa korda külili, ei vaja sponsorit. Tema saab ise hakkama. Ja ega keegi teda toetakski, täpselt samamoodi, nagu miljonär ei teeks ööklubis ühtegi jooki välja siresäärsete nümfide ülekaalulisele ja kõõrdsilmsele klassiõele. Ei, tema peab oma sidruniga tee ise ostma!

Muidugi, võrrelda meie tippsportlasi armuleivasööjatega on esmapilgul jõhker ja ebaviisakas.

Selleks et metseenis huvi äratada ja tema rahakoti rauad plaksuga lahti lüüa, peab sinus olema kurtisaani kaunidust. Või tšempioni potentsiaali. Ainult siis ollakse nõus sind ülal pidama.

Ega sellest nõiaringist olegi vist võimalik välja pääseda. Sa kas oled aus, aga puruvaene harrastaja või siis sponsorilogosid täis kleebitud proff. Ja viimati mainituna pead sa hirmu ja ärevusega jälgima oma leivaisa iga ilmet ja liigutust, sest mine tea, millal talle tuleb pähe solvuda ja toast pahaselt välja minna.