Tõsiasi, et kahe aastaga pole midagi muutunud, näitab, et pealinna juhid ei otsi lahendusi, vaid loodavad, et ei saja palju lund. Vahetevahel paraku siiski sajab. Autoteed suudetakse pärast seda küllalt puhtaks teha, aga kõnniteedega linn ja paljude kinnistute omanikud toime ei tule. Seekord jäi kehvema tervisega inimene isegi kesklinnas ja tähtsa haigla lähedal kõnniteel lumelõksu. Abilinnapea Kalle Klandorf küll palus enda ja kõigi nimel vabandust, aga see ju kedagi lumesupist välja ei aita.

Talvest talve näeme, et kinnistuomanike lumekoristamise hoolsus ja ka võimalused on väga erinevad. Selle halbu vilju peavad jalakäijad taluma lume lõpliku sulamiseni – praegu takistavad liikumist hanged, aga kui sulama hakkab, siis suured lombid ja jääkonarused.

Linnavalitsus väidab, et püüab panna eraomanikke nende krundiga piirnevat kõnniteed koristama trahvidega. See, nagu näeme, ei ole märkimisväärset tulemust andnud. Kohati võib asi tõesti olla kinnistu omaniku hooletuses, aga suurem probleem on see, et lumelabidaga ei saavuta nii head tulemust kui võimsamate vahenditega. Eriti siis, kui sõidutee puhastaja pidevalt kõnnitee puhastaja pingutusi nullib ja oma lume sinna lükkab.

Kehva lumekoristuse halbu vilju peavad jalakäijad taluma lume lõpliku sulamiseni. Süsteemi peab muutma.

Loogiline lahendus – linn võtab kõigi kõnniteede lumest koristamise enda hooleks – on muu hulgas takerdunud selle taha, et linn ei raatsi seda tööd kinni maksta ja kinnistuomanikud ei raatsi tasulist teenust osta. Mingil moel on ummikseis vaja ikkagi lahendada, sest praegune ei jää viimaseks lumiseks talveks. Kas leida linnaeelarvest siiski vajalikud 20 miljonit eurot, kasseerida see raha linnaelanikelt (nagu prügiveo puhul) või survestada omanikke tänavate või piirkondade kaupa koostööd tegema. Tallinna lumekoristust peab reformima. Kui linnavalitsus samamoodi jätkab, siis ei hoolitse ta pealinna elanike ja külaliste liikumistingimuste eest.