Selle, et Borrell ignoreeris Moskva-visiiti ette võttes hulga EL-i riikide, sealhulgas Baltimaade soovitust minemata jätta, võiks unustada, kui tema reis oleks andnud häid tulemusi. Läks vastupidi – Borrell laskis Vene välisministril Sergei Lavrovil endast üle sõita ja kasutada end propagandavahendina. Visiidil oleks olnud mõtet, kui ta oleks suutnud saata Vene demokraatlikele jõududele julgustava sõnumi, et Euroopa Liit on autokraatlikelt ning korrumpeerunud režiimidelt demokraatiat ja inimõiguste austamist nõudes meelekindel. Mis veelgi hullem, Borrell valetas, et ükski EL-i liikmesriik ei ole nõudnud Venemaale lisasanktsioonide kehtestamist.
Lühidalt: nõuannete eiramine, katastroofiline sooritus ja esindatavate riikide positsiooni kohta valetamine. Põhjust on rohkem kui küll, et asjakohastes Euroopa Liidu instantsides kõval häälel nõuda „kõrge esindaja” tagasi astumist ja asendamist inimesega, kes oskab liikmesriikide huve adekvaatselt esindada. Ühtlasi on praegu paras aeg meenutada, et Ida-Euroopa on EL-is kõrgtaseme ametikohtadel alaesindatud. EL-i idapiiri taga on segane aeg – kui mitte nüüd, siis millal veel võtta ühtset välispoliitikat kujundades kuulda neid, kes ise selle piiri ääres elavad.
Loodame, et pahameeletorm ei sumbu Brüsseli nõupidamisruumides, vaid sünnitab EL-i tõhusama välispoliitika.
Optimistid loodavad, et Borrelli läbikukkumisest saab Pyrrhose võit. See tähendab: huvirühmad, kes naiivselt või siis pragmaatilistel või maailmavaatelistel põhjustel pooldavad Putini Venemaaga suhete soojendamist, peavad nüüd vähemalt ajutiselt tagaplaanile hoidma. Nagu kirjutas Eesti Päevalehe Arvamusveebis riigikogu liige Jüri Luik: „Oma soovis Borrelli alandada läksid venelased, nagu tihti nendega juhtub, Moskvas üle piiri.” Ühest küljest nõrgestas see Borrelli-meelseid, aga teisalt näitas tema lähenemise hambutust ja sobimatust.
Euroopa Liidul pole selle alanduse maha raputamiseks muud võimalust kui ajada otsustavamat ja sirgeselgsemat välispoliitikat. Loodame, et praegune pahameeletorm ei sumbu Brüsseli nõupidamisruumides, vaid sünnitab tõepoolest EL-i tõhusama välispoliitika.
