„Peab ütlema, et igav oli," kommenteeris ta 50-minutilist pressikonverentsi, mille eest on Borrell pälvinud suurema osa kriitikast. Loone tõi näitena, et ka Sergei Lavrov jättis kasutamata talle ette söödetud pallid - nagu siis, kui Borrell kaitses Lätit, öeldes, et tegemist on õigusriigiga. „See on see koht, kus mina arvasin, et Lavrov ütleb, meil on Aleksei Navalnõiga samamoodi, meil on õigusriik ning siis kohtud otsustavad. Kuid ta ei kasutanud seda. Siin oli Borrell tugevam."
Loone leiab, et võib-olla oli halb visiidi ajastus, kuna ta tuli enne Venemaa duumavalimisi ning siis ei jäänud ka Lavrovil ju muud üle, kui mängida enda valijaskonnale. Küll aga olnuks liiga tugev signaal visiidi edasilükkamine Navalnõi pärast. „Kas kõik see, mis sünnib Navalnõi ümber, on tõesti põhjus näiteks sõda alustada? Ei ole ju. See tähendab, et on väga mõistlik planeeritud visiiti mitte kuidagi liigutada."
Loone rõhutas korduvalt, et Euroopa ning eriti Eesti ei peaks sekkuma ka demokraatia kaitsmise nimel Venemaa siseasjadesse, kuid tuleb teha koostööd seal, kus see on võimalik.
„Venemaa ei ole meile olemuslikult ohtlik, Venemaa on meie naaber. Meie kasu on oma naabriga normaalselt läbi saada," märkis ta. „Senise [lääne konfrontatiivse] poliitika osas tulemust pole me ju näinud, välja arvatud see, et tavaline inimene ning tavaline vene inimene peamiselt kannatab."
Saates veel
Miks on Loone meelest ikkagi sanktsioonid Venemaa vastu „rumalad ja rassistlikud"?
Kas me ei peakski lähtuma eeskätt üleüldisest inimõiguste ülimuslikkuse printsiibist?
Kuidas üldse suhelda autokraatiatega - kas nagu Saksamaa, kes leiab, et küsimus demokraatiast ning gaasist ei käi käsikäes?
Kuulake Krister Parise intervjuud Oudekki Loonega siit!