Aga midagi on Keskerakonna karjäärimudelis viltu, kui Eesti suurima liikmeskonnaga erakonnas valitseb liidrite puudus, mille tõttu tuli näiteks Kaja Kallase valitsusse ministreid otsida väljastpoolt erakonda. Kui nüüd veel Jüri Ratas peaks otsustama presidendiks kandideerida, ei paista ühtki tugevat kandidaati, kes hakkaks tema asemel Keskerakonda juhtima. Teised viimase aja juhttegelased on liiga korruptsiooniplekilised (Mailis Reps) või eemal (Kadri Simson) või ei ole neil erakonna juhiks saamiseks siiski küllalt ulatuslikku toetust (Tanel Kiik, Mihhail Kõlvart).

Näib, et parteijuhi vihmavarju hoidmine ja ministri assistent olemine ikka ei anna kesknoortele piisavat läbilöögivõimet. Pigem teeb kvalifikatsioonile mittevastav (loe: liiga kõrge) palk laisaks. Poliitbroileritest laiema elukogemusega ja läbilöögivõimelised isikud on Keskerakonnaga liitunud pigem mingite oma ärihuvide edendamise nimel või munitsipaalametikoha saamiseks. Mitte maailmavaatelistel põhjustel ega poliitkarääri tegemiseks. Pole siis ime, et need inimesed ei huvitugi tipp-poliitikasse trügimisest või kukuvad seal läbi.

Näiteks Reformierakond on suutnud tipmiste tegijate varupinki paremini täita. Neil ei olnud raske ministrikohti täita ning isegi Taavi Rõivase ja veel mitme tema põlvkonna poliitiku kõrvaleastumine pole jätnud silmatorkavat auku.

2016. aastal sai Keskerakonna personaliprobleeme vabandada sellega, et erakonnal polnud tükk aega valitsusse asja olnud, kogemust nappis. Ent nelja peaministriparteiks oldud aastaga oleks ju ikka võinud juurde tulla inimesi, kelle saab lasta piinlikkust tundmata riiki juhtima. Looma jõukat ja arvukat keskklassi, nagu kõlab erakonna deklareeritud keskne poliitiline eesmärk.

Kutsudes üleeile Facebookis rahvast üles presidendikandidaate soovitama, andis Ratas justkui mõista, et temal endal praegu presidendiambitsiooni pole. Tõesti, korruptiivse mainega erakonna remontimine tänavusteks kohalikeks ja 2023. aasta riigikogu valimisteks ilmselt olekski talle praegu suurem eneseteostus.