Olen kuulnud, et suurt pahameelt tekitab Jaak Joala kole kuju Viljandis. Saan inimeste vihast täitsa aru, need kunstnikud ongi ühed sitarattad. Kui palju mina ja mu poeg oleme nende pärast kannatama pidanud! Kui jõledaid pilte on meist maalitud ja kui jubedaid kujukesi valmis mätsitud!

Poiss on mul tegelikult nagu ponks, nagu üks väike rõõmurullike, pisike armas pontšik, aga piltidel näeb ta välja kõhn justkui koonduslaagri vang.

Olen kunstnikke selle eest muidugi ka karistanud, lasknud neil vireleda vaesuses, köhida verd ja noorelt surra, aga need õrnad pepulaksud soss-seppade saamatust kahjuks olematuks ei tee. Kõik kirikud ja muuseumid on vusserdisi täis.

Näiteks mind kujutatakse alailma mingi vanamehekõbina, kelle habe on sassis, öösärk kortsus ja kes istub pilve peal nagu part oma pesas. Kui ma esimest korda oma „portreed” nägin, siis ausõna – luksuma hakkasin! See oli varakristlaste ajal ja algul tundus mulle, et „kunstnik” on soovinud ahvi maalida. Aga ei, see karvamari pidin olema mina! See pildisolkija lõpetas muidugi jalamaid seal, kus on tema koht – tsirkuses lõvi lõugade vahel, aga tema asemel tulid uued ja lõpuks ma ei jõudnud enam nii palju katku ja koolerat maa peale saata, kui andetud susserdajad ära oleksid teeninud. Koledaid pilte ja kujusid tuli nagu Vändrast saelaudu.

Olen kunstnikke selle eest muidugi ka karistanud, lasknud neil vireleda vaesuses, köhida verd ja noorelt surra, aga need õrnad pepulaksud soss-seppade saamatust kahjuks olematuks ei tee.

Tegelikult näen ma ju väga nooruslik välja! Mis vanadekodu pildialbumit te maalite? Mulle meeldiks hoopis selline portree, kus ma ratsutan tuhatnelja valgel hobusel, seljas ilus punasest sametist ülikond ja torukübar peas. Või siis istun tugitoolis, jäme sigar suus, ja sügan pikakarvalist inglit kõrva tagant.

Pojaga on veel hullemad lood. Millisele isale meeldiks, kui tema last kujutataks nagu prepareeritud konna kusagil laboratooriumis, käed-jalad abitult laiali? Poiss on mul tegelikult nagu ponks, nagu üks väike rõõmurullike, pisike armas pontšik, aga piltidel ja kujudena näeb ta välja kõhn, justkui koonduslaagri vang. Habe ajamata, juuksed sorakil nagu viimasel paadialusel või hipil. See on ju vale, mu poeg raseerib end iga päev!

Ja miks teda alati poolalasti kujutatakse, mis haige himu see kunstnikel selline on? Hea küll, kubeme ümber keerutatakse mingi valge kalts, ehkki tegelikult kannab mu poeg väga ilusaid trussikuid, aga näiteks nibud on alati paljad. Milleks? Miks ei võiks mu poeg olla soliidses ülikonnas, lips ees, ilurätik rinnataskus? Kas kunstnike meelest oleks selline pilt igav? Ikka porno ja vägivald on see, mis nende arvates müüb? Ja selline korralik, passipilti meenutav maal ei kõlbaks kuhugi?

Tegelikult on siiski ka paar positiivset näidet. Olen üpriski rahul selle skulptuuriga, mis asub praegu Tallinnas raekoja torni tipus ja mida millegipärast tuntakse Vana Toomana. See on tõesti väga minu sarnane, justkui peegelpilt – nooruslik, kübar uljalt kuklas. Tõsi, enam ma vurre ei kanna, ajasin juba paarsada aastat tagasi maha – hakkasid süües segama, pool suppi jäi alati sinna pidama ja hiljem tilkus. Aga ilus on meenutada.

Mulle meeldiks hoopis selline portree, kus istun tugitoolis, jäme sigar suus, ja sügan pikakarvalist inglit kõrva tagant.

Pojast on väga sümpaatse kuju teinud Tauno Kangro, Tallinnas teatakse seda „Korstnapühkija” nime all. Tõesti ülimalt sarnane töö. Just selline mu poiss ongi, alati reipalt askeldav väike trulla. Aga mitte roogitud räime moodi kõrend! Kui ikka annet ei ole, siis ärge võtke pintslit või peitlit kätte!