RAAMATUBLOGI: Ükskord tuleb meil kõigil lahkuda...
(3)
Uus kirjandusliik on tekkimas, tundub – päranduse kaudu uude ellu või midagi säärast. Mitte just suure vahega on ilmunud kaks üsna samalaadset teost – esmalt norralase Magne Hovdeni „Tsirkus” ja nüüs taanlanna Sara Blædeli „Surnumatja tütar”.
„Tsirkus” räägib loo küünilisest pankuridaamist, kes pärib onult rändtsirkuse, mille saab maha müüa siis, kui viib direktorina läbi viis etendust. „Surnumatja tütre” peategelane on eluga üsna ummuksisse jooksnud noor daam, kel pole südamelähedast elu ega elukutset. Ühel heal päeval saab ta ookeani taha putkanud isalt päranduseks matusebüroo.
Nii ses kui teiseski romaanis ihkavad päranduse saajad selle kiiremas korras hakkama panna, kuid jäävad konksu otsa, mis neid minema ei lase.
Niisiis siirdub Ilka päranduse järgi Ameerika väikelinna eelkõige selleks, et mõista, mis inimene ta paarkümmend aastat tagasi hipodroomil tekkinud võlgade pärast jalga lasknud isa õigupoolest oli. Ja kas olid võlad ainus põhjus, miks ta kadus?
Kui oled ühtäkki matusebüroo omanik, siis ei tähenda see kõrvaltvaataja rolli, vaid tuleb kohe tööle asuda, sest lahkunud ei oota, vaid vajavad teispoolsusse saatmist. Õnneks on tal, nagu selgub, asjatundlikud töötajad olemas, kes ehk ei ole alati Ilka arvamustega nõus, kuid omavõrd sedavõrd suurt professinaalust, et kõik saavad lähetatud väärikalt taevastele radadele.
Raamatus hargnevad mitmed liinid: on krimkalikkust, on armastust, on eneseleidmisi, võitlust konkurentidega ja muret masendava rahalise seisu pärast ehk siis Ilka pääseks muredest priiks, kui müüks matusekontori maha. Aga ta ei tee seda.
Surm näikse kaasaegses lääne ühiskonnas olevat justkui tabu. Seda ei eksisteeri ja me kõik oleneme surematud. Paraku mitte ning „Surnumatja tütar” annab kinnituse, et ükskord tuleb meil kõigil lahkuda. Ent mis toimub meie ja lähedastega ses vahemikus, kui viimane hingetõmme on tehtud, kuid meid pole veel ära saadetud? Raamat – triloogia esimene osa, muide (ja ootaks järgmisi) – annab vastuse.
