Tänasest vähem kui kuu hiljem kehtestas Itaalia ühe demokraatia jaoks enneolematu üleriigilise karantiini. Veel mõne nädala pärast oli Euroopa sisuliselt sulgunud, kõigil odad nähtamatu vaenlase ees harali püsti. Nagu üks Eesti diplomaat seda eraviisiliselt kirjeldas, haaras kõiki ülepakkumiskirg - kes suudab karmimalt, on meister.

Hasartmängusõltuvusel on karmid tagajärjed ning tihti maksavad neid kinni teised. Nüüdseks on tulnud välja mitu uuringut, mis kinnitavad kardetut: „lihtne" juhtimisstiil on pea kõikjal maailmas liigagi meeldima hakanud.

Kõva käe nakkus

Poliitika- ja majandusajakirja Economist sõsarkompanii Economist Intelligence Unit avaldas äsja 75-leheküljelise uurimuse (huvilised saavad pärast enda andmete jätmist tasuta alla laadida siit), mis nendib üheselt: möödunud aastal ei suurenenud demokraatia maailmas peaaegu üheski riigis (oli erandeid nagu Taiwan). Küll aga kukkusid kaks Lääne-Euroopa riiki, Prantsusmaa ning Portugal, Eestiga ühte punti, „vigaste demokraatiate" tasandile.

Muide, Eesti paistab Ida-Euroopa riikide seast välja pigem positiivse näitena, kes suutis pandeemia rünnakut demokraatiale tõrjuda. Peaaegu. On raske isegi öelda, kas meie demokraatiaskoor langes EKREIKE üldise olemuse või koroonaviiruse tõttu.

Näiteks meie lõunanaabrite juures suutis viirus murda vist ka vaimu. Raporti andmetel suurenes lätlaste hulgas järsult igatsus „sõjaväelise valitsuse" järele. Ning kukkus ka Leedu, kuna üldine usaldamatus valitsusinstitutsioonide vastu süvendas soovi, et neid valitseks kõva käsi. Küllap on siin mõtteainet, kas võime leida põhjusliku seose, miks Lätis on öine liikumiskeeld ning Leedus suisa teetõkked, aga viirusega tervikuna saanud paremini hakkama hoopis Eesti.

Raport jagab riigid nelja kategooriasse. Täisdemokraatiad, vigased demokraatiad, hübriidrežiimid ning autokraatiad. Ükski endisest Nõukogude sfäärist pääsenud riik ei kuulu täisdemokraatiate hulka, kuid pole hullu: samast kategooriast leiab peale eelnimetatud Prantsusmaa ning Portugali ka näiteks Ameerika Ühendriigid-

Uurimuse autorite väitel tegi just Baltikum vigaste demokraatiate seas läbi suurima tagasilanguse. Samas sõltus palju ka stardipositsioonist - ehk mida tugevam demokraatia, seda paremini suutis ta end kaitsta. Nii on Eesti raporti hinnangul Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest jätkuvalt kõige kõrgemal kohal.

Kuid hõisata oleks enesepett. Ehkki Eestit eraldi peaaegu ei mainita, vaatame üldisi tendentse, mis iseloomustasid võitlust pandeemiaga demokraatia ja vabaduste arvel.

Tuleb tuttav ette?

** „Kadus liikumisvabadus tänu piiride sulgemisele, rahvusvahelistele reisikeeldudele ning riigisisese liikumise ja ühistranspordi kasutamise piiramisele." Aprill 2020. Eesti. Saaremaa-Hiiumaa kinni, piiril Lätiga „kasakapatrullid", lennuliiklus paljudesse maadesse otsesõnu keelatud.

** „Valitsused võtsid endale erakorralised volitused, kehtestasid eriolukorra, loobusid parlamendi järelevalvest ning tasakaalustavast jõust, kehtestasid kohustusliku sotsiaalse distantsi hoidmise, karantiini ning maskikohustuse." Vaid viimasest suudeti kuni viimase ajani hoiduda ning ka praegune „kohustus" on paljude juristide arvates ebaseaduslik.

** „Keelati avalikud protestid, vaigistati vastukäivaid arvamusi ning kasutati seaduse kogu jõudu keeldujate karistamiseks". See on nimekiri, kus üks viib teiseni. Eestis tsensuuri ja karistamiseni õnneks ei jõutud, aga kas keegi oskab seletada, miks kuni eriolukorra lõpuni hoiti nii jõuliselt kinni meeleavalduste keelust? Nii et politsei käskis panna plakatid kokku koguni üksikprotestijatel?

Düstoopiast sai tegelikkus

Lahkunud valitsuse instinktid ennustasid ikkagi seda, mille kohta raport kokkuvõtlikult ütleb: „Nimekiri võib tunduda düstoopsena, kuid just seda enamik inimesi 2020. aastal koges."

See ei tähenda, et väga rangeid piiranguid poleks rakendanud ka kõige demokraatlikumad maad. Raport väljendabki oma külgedel korduvalt imestust, kuidas ikkagi olid inimesed valmis nii kergesti loovutama kõige olulisemat ehk vabadust.

Võimalik, et võitis ratsionaalne kaalutlus, kus vabaduste ajutist äraandmist peeti paremaks kui viirusel vohada laskmist. Ettekanne hindab, et viiruse kontrollimatul vohamisel ning 60% elanike nakatumisel hukkunuks neli miljonit eurooplast (umbes 750 000 hukkunu vastu praeguseks).

Kuid hoop, mille demokraatiad said, on märksa sügavam. Valitsustele hakkas liigagi meeldima juhtimisstiil, kus vastasleeri argumente ei pea kuulama. Ning jutt pole mitte üksnes opositsioonist, vaid ka näiteks piirangute vastasest, isegi, kui neil suure tõenäosusega õigus polnud.

„Seda demokraatia tähendabki. Me peame arutama valitsuse poliitikate poolt- ja vastuargumente, eriti neid, millel on meie eludele nii kaugeleulatuvad tagajärjed," kirjutavad autorid. „Innukus, millega poliitikud ning meedia ka demokraatiates, autokraatiatest rääkimata, proovisid vaigistada piirangute kriitikuid, oli häiriv."

Just vaba mõtte allasurumine on muide üks neid pinnaseid, kust võrsuvad vandenõuteooriad.

Raport on allasurumise metodoloogia kohta muide ka spetsiifilisem.

Igapäevased pressikonverentsid

„Valitsused ei näinud kuigi palju vaeva, et kaasata avalikkust aruteludesse, kuidas pandeemiaga võidelda," nendib ettekanne. „Lähenemine käis ülalt alla ning põhjenduseks toodi „teadus". Valitsused kommunikeerisid oma otsuseid (mõnikord igapäevastel) pressikonverentsidel, kuid ei kutsunud avalikkust oma arvamust väljendama. Igas riigis prooviti panna rahvast koonduma idee ümber, et kõik kodanikud on selles supis üheskoos ning peavad tegema ühise hüve nimel ohverdusi."

Kommentaarid võrdlusele Eestiga 2020 kevadel on vist liigsed. Raport kirjeldab üks-ühele režiimi, kus kodanikud kogunevad igal nädalalõpul õudusega ootama, et „mis sealt ülevalt nüüd veel tuleb". Ning kus nende rolliks jääb lammastena korraldusi täita.

Mis seal siis imestada, kui soomlased pidevalt rõhutavad, et neil järgivad inimesed soovitusi vastutustundlikult ka ise - ning ennäe, et see töötabki. Aga kui siseriiklikke piirangud tõesti vaja läks, pidi seal kiitma need heaks parlament, mitte polnud valitusel carte blanche tegutseda omaenda voli järgi. Soome, muide, on demokraatiaindeksites maailma tipus, oma teiste põhjala naabrite keskel.

Maelströmi keeris

Tema naabruse hingus hoiab võib-olla vee peal meidki. Maailm tervikuna on aga pärast pandeemiat märksa kõledam paik. Mõttekoda Freedom House on täheldanud demokraatia vähikäiku juba viimased 15 aastat - ning see aasta oli isevalitsejalike instinktidega rahvajuhtidele lihtsalt õnnistus.

Sest, nagu raport kirjeldab:

91 riiki maailmas piiras pandeemiateemalist meediakajastust;

22-st valimisi korraldama pidanud riigist 7 lükkas valimised edasi ning 4 muutis valimisreegleid.

59-s riigis kasutas politsei pandeemiaga seoses vägivalda.

25% riike kasutas pandeemiat ettekäändena vähemuste allasurumiseks.

See on Maelströmi keerise äärmine spiraal. Arvate, et kord ära võetud vabadused antakse rõõmsal meelel jälle tagasi? Olles näinud, kui kergesti oleme valmis neist tegelikult loobuma?

Arvake uuesti.

„Alasti maailm" on rubriik, kus Eesti Päevalehe arvamustoimetuse erikorrespondent Krister Paris vaatleb enda subjektiivsel valikul laia maailma uudiseid ning arenguid, mida võiks tähele panna ka Eestis - et siis nõnda oma parimaid valikuid langetada.

Kas loetud artikkel vastas Teie ootustele?
Ei ole üldse rahul Olen väga rahul