61-aastaselt meie hulgast lahkunud näitleja ja pärimusmuusik Jaak Johanson puudutas paljude eestimaalaste hinge, nii keerulistel 1980-ndatel kui ka aastakümneid hiljem. Ta armastas Eestit ja eesti kultuuri ning oli kõiges kirglik. Laulud „Külm”, „Tuhat tänu”, „Palve”, „Hingamine” ja „Lahtilükkamine” ei vallandanud meenutusvoogu sotsiaalmeedias alles pühapäeva hilisõhtul: need lood kõlavad nii seal, raadios kui ka teleekraanil juba aastast aastasse. Oma rikast sisemaailma ei hoidnud ta ainult endale ja sõpradele, tasub arhiividest üles otsida „Ööülikooli” ja „Laste ööülikooli” saatesarjade salvestused. Ent see on vaid jäämäe tipp.

Jaak Johansoni meenutavad kaasteelised. „Tänu Jaagule saime kontakti ka esimeste folgil käinud „suurte” Iiri artistidega, nagu Déanta, Desi Wilkinson, Dervish, Altan jne. Ent mulle endale sai kõige määravamaks mõjutajaks Jaagu maailmanägemine, täpselt sõnastatud ideaalid, terve elutaju ja oskus neid tabavalt, arusaadavalt ja mis peamine – mõjusalt – väljendada. Üks tema soovitusi oli, et me küsiksime kogu aeg, igal aastal eneselt, miks me seda festivali korraldame. Arusaadavatel põhjustel on see iga korraldaja jaoks kõige tähtsam küsimus, mille vastus peab olema selge une pealt," meenutab Ando Kiviberg.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega