Selline suhtumine mõjub ennekõike ülbusena. Millegi muuga pole tänapäevases demokraatlikus riigis võimalik seletada seda, et inimene ei kuule tema kohta käivatest lahenditest ka pika mangumise peale.

Seejuures oleks pigem isegi hea, kui vaikusemüüri taga varjataks üksnes saamatust. Näiteks seda, et vaktsineerida soovivate õpetajate nimekirjad võinuks olla paigas juba kuu aega tagasi.

Halvem, kui suhtumine info jagamisse iseloomustabki riigiaparaadi lähenemist oma kodanikele. Kui inimestele algusest peale võimalikult palju teavet ei jagata, ei usalda nad ka riigivõimu korraldusi. Siis järgitakse piiranguidki ennekõike karistushirmust. Ent isegi ülima sunniga on väga raske jõuda järgmisele tasemele ja panna end vaktsineerima neid, kes riiklikku teavitust ei usu.

Värske valitsus võiks selle mustri murda. Kui planeerides ongi midagi vussi läinud, siis mitte seda kinni mätsida, vaid ausalt tunnistadagi. Nõnda jõuaksid märksa paremini kohale ka sõnumid, et koroonaviiruse muteerunud tüved üksnes ei levi paremini, vaid võivad tappa vähemalt kolmandiku võrra tõhusamalt. Ent et Iisraeli näitel vaktsineeritute hulgas koroonasse peaaegu ei surdagi (aga mõni sureb siiski).

Tuleme tervisekriisist välja, kui riigiaparaat ja inimesed üksteist võimalikult palju usaldavad. Ausaks peab jääma ka siis, kui midagi läheb viltu.

Just usaldus tõotab olla koroonavastase võitluse järgmise etapi võtmesõna. Ilmselt on maikuus juba vaktsiine rohkem kui nende soovijaid.

Üks hea moodus usaldust tagasi võita oleks rääkida võimalikult selgelt ka vaktsiinide kõrvaltoimetest. Mõne protsendi inimeste jaoks on need päris ebameeldivad ja see on tõsiasi, mida ei peaks kalevi alla peitma. Muidu teeb iga üksik inimest paariks päevaks maha niitnud juhtum (aga nii ränki on tõesti üksikuid) vandenõuteoreetikute jutuveskeid toites märksa suuremat kahju kui inimestele antud aus ettekujutus sellest, mis võib juhtuda.

Muide, riigijuhtide isiklik eeskuju, nagu võite lugeda kõrval olevast päevakommentaarist, võib olla üsnagi veenev argument.