RAAMATUBLOGI: Kaks põgenevat naist...
(1)
Eks katsu tänapäeval kaduda nii, et sind ei leita. Ent teinekord on tõesti vaja haihtuda. Näiteks siis, kui abikaasa osutub perevägivaldseks või kui politsei tahab sind kui narkodiilerit panna tunnistusi andma või vangi.
Kaks naisterahvast, kummalgi oma ebameeldiv lugu. Claire abiellus poliitikute dünastia noorima liikme, sümpaatse mehega. Kes paraku polnud kaugeltki sedavõrd sümpaatne, nagu pealtpoolt paistis. Vastupidi, osutus närakaks. Pidas Claire’i enda omandiks, kes ei käitunud, olnud ega astunud iial nii, nagu pidanuks ning keda tuli mõistagi karistada.
Aga eks proovi abielust välja astuda... Tunnistajaid pole – majakondsed on tugevama poolel – ning kes sind ikka usub. Ust tagaselja kinni lüüa pole samuti võimalik, sest see rikuks klantspildi. Teisalt võib piiramatu (mõju)võimuga lurjus sinuga teab, mida ette võtta. Seega tuleb kannatada ja otsida võimalust.
Eva on saatuse keerdkäigud juhatanud narkootikume valmistama ja müüma. Mitte mingit hullu kraami, aga siiski... Meelemürk annab tudengitele erksuse ja jõu, et ülikoolis end lõpuni vedada. Ja müüjale garanteerib kopsaka teenistuse, kui too piisavalt ettevaatlik on. Eva on, ja suudab vähemalt lähituleviku ära kindlustada, ent iga pidu saab ühel hetkel otsa.
Kaks hirmunut ja põgenevat naist kohtuvad lennujaamas, mõlemad on leidnud ainsa ja viimase võimaluse kaduda. Ning otsustavad vahetada omavahel lennupileteid ehk sihtkohti: Claire lendab Evana Oaklandi ja Eva Claire’ina Puerto Ricosse. Kuid teel Puerto Ricosse kukub lennuk alla… Siitmaalt algab päris-Claire’i võitlus ellujäämise nimel.
