Eestimaa on tilluke, tuleb ikka ja jälle tõdeda. Kõik tunnevad kõiki, otse või kaude. Ligi neli kümnendit tagasi Pedas õppides tuli meile mingit punast ainet lugema – oli see NLKP ajalugu või teaduslik kommunism, vahet neil pole – päris asjalik tüüp Urmas Sõgel. Ta sai ise ka aru, et aine on jama, kuid veeretas üsna huvitavat analüütilist juttu, mitte paatosest nõretavat teksti. Eksami alguses, kui piletid olid välja jagatud, ütles õppejõud, et tema läheb nüüd suitsu tegema ja kui keegi soovib koos temaga kopse rikkuda, siis on ta teretulnud ühinema. Sai ühinetud ja tossutamise ajal mõnusalt vesteldud. Eksamiruumis paluti ulatada matrikkel, kuhu kirjutati hinne viis ja sooviti edu edaspidiseks. Vaat niisugused lood.

Iseenesest võiks iga eestimaalane oma memuaarid kirja panna, aga Sõgelil on, mida rääkida. Kusjuures Mart Aare on loo suurepäraselt kokku kirjutanud teoses "Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid". 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega