Koroonakriisi on võrreldud sõjaga viiruse vastu ja kui selle paralleeli juurde jääda, siis pommirünnaku ajal kiirustavad inimesed häiret kuuldes loomulikult varjenditesse, aga kui taevas lennukitest puhas, siis tulevad nad välja, koristavad rusud, matavad hukkunud, toimetavad haavatud laatsaretti ja elavad oma tavalist elu edasi – kuni järgmise sireenini.

Lutika ainus eesmärk siin maailmas on süüa kõht täis ja püsida elus, inimesel võiks olla veel mingid huvid ja sihid.

Muidugi on võimalik teha ka teistsugune valik ja jääda maa alla sõja lõpuni või veel kauemakski. On ju teada juhtumeid, kus inimesed pikast peidus istumisest segi läksid ja keeldusid uskumast, et oht on möödas. Ja tõesti, mingisugune oht varitseb meid alati.

Elu on põnev seiklus, mis lõpeb kahjuks alati surmaga. Näiteks minul kui keskealisel ja ülekaalulisel mehel on risk surra suvalisel hetkel infarkti või insuldi tagajärjel. Aga mis sellest järeldub? Mitte midagi. Iga inimene, kes asub autoroolis teele Tallinnast Tartusse, riskib sellega, et mõni roolijoodik sõidab ta maanteel surnuks, olgu ta ise nii korralik liikleja kui tahes. Turvalisem oleks püsida kodus, veel turvalisem autoga sõitmine sootuks keelata.

Näiteks lennukatastroofidest pole ammu kuulnud, lennuliiklus on niivõrd kokku kuivanud. Selle üle võiks ju rõõmustada, aga keegi ei tee seda, vastupidi, kõik kibelevad tagasi endise, ohtlikuma elu juurde.

Muidugi, asjatult riskida on mõttetu ja kindlasti pole praegu õige aeg korraldada tantsupidusid või orgiaid. Aga rahulikult restoranis einestav inimene ei tohiks küll kedagi segada. Samuti inimene teatrisaalis, kinos, muuseumis, ujulas. Lutika ainus eesmärk siin maailmas on süüa kõht täis ja püsida elus, inimesel võiks olla veel mingid huvid ja sihid.

Tegelikult saab ju iga päev suur hulk inimesi ka terveks!

Olgem optimistlikumad! Iga päev teatatakse meile, kui palju inimesi on haigestunud koroonasse. Tundub, justkui tuleks neid aina juurde, silme ette kerkib Dante purgatooriumit meenutav pilt hiiglaslikust inimkehade kuhjast ja kõik need kehad oigavad ja vingerdavad kirjeldamatus piinas. Tegelikult saab ju iga päev suur hulk inimesi ka terveks!

Kui meile näiteks teatatakse 600 inimese nakatumisest, siis võib optimist sellest järeldada, et paari nädala pärast on nad haigusest võitu saanud, edaspidi koroona vastu immuunsed ja võivad rõõmsalt naasta igapäevaellu.

Või kui meile räägitakse, et paljud inimesed on põdenud koroona läbi ise seda teadmata, siis ei maksa sellesse fakti suhtuda murelikult (kui paljusid nad võisid vabalt ringi liikudes nakatada!), vaid näha asja positiivset külge: inimesed said immuunsuse kätte nagu jõulukingi!

Praegu, mil vaktsineerituid on alles vähe, on haiguse läbi põdenud inimesed kõrges hinnas – näiteks teatrites võib selliste näitlejate peale täiesti kindel olla: nemad enam haigeks ei jää ja etendusi ära ei jäta. Küllap nii on igal pool, igas asutuses, igas eluvaldkonnas. Ning selliseid inimesi tuleb iga päevaga aina juurde. Elu läheb edasi, seda kinni keerata ei saa ja sel pole ka mingit mõtet.