KULTUURIBIIT | Lavastaja Taago Tubina playlist
(2)
Tõsielukomöödia „Surnud mees“ on musta huumoriga laetud lugu sellest, milliseid ohverdusi on inimesed valmis tegema raha ja kuulsuse nimel. Ja sellestki, kui kaugele me ise vaatajatena oleme valmis meelelahutuse nimel minema.
Sisust: Kevin on oma eluga jõudnud täielikku ummikusse, kui talle tehakse ootamatu ettepanek: „Miljon. See on sinu ja sa võid seda ühe nädala jooksul kulutada täpselt nii, nagu ise soovid. Meie filmime sind. Kuid nädala lõppedes sa … sured. Sa sured televisioonis, kaamerate ees.” Rohkem teavet leiab lavastuse kohta siit.
Tubin ütleb oma muusikavaliku kohta nii:
„Kui varem olid inimesed kuulsad selle pärast, et nad olid erilised, siis nüüd on nad erilised sellepärast, et nad on kuulsad,“ – nii ütleb üks peategelasi lavastuses „Surnud mees“. Jääb üle nõustuda ja tõdeda, et meie aegruum ajab lausa üle ääre inimestest, kes eesmärgipäraselt tegutsevad tähelepanu saavutamise nimel. Edevus ja kuulsuseiha, edukultus ja sellega kaasnev hirm läbikukkumise ees on võtnud pandeemilised mõõtmed. „Surnud mees“ on must komöödia, mis asetab selle teema tõsielutelevisiooni konteksti, kus traumad muudetakse vaatemängu osaks ja tagasi ei kohkuta näiliselt mitte millegi ees.
Muusikalisti said lood, millel puudub otsene seos lavastusega, kuid mida prooviperioodi vältel olen siiski mingitel põhjustel kuulanud mitmeid kordi".
Eric Burdon & The Animals „New York 1963, America 1968“
Legendaarne Eric Burdon, „must mees valges nahas“ ja tema bänd The Animals – 19 minuti pikkuses oopuses aastast 1968. Võimas ja meeldesööbiv pala, eriti ka hiljutiste USA rahutuste tausta arvestades.
Aldous Harding „Imagining My Man“
Üks sugestiivsemaid lugusid, mis viimastel aegadel kummitama kipub ja ära ei väsi. Tegelikult on nii kogu Aldous Hardingi loominguga. Vaimustav ja väga isikupärane artist.
Orkestra Obsolete „Blue Monday“
Äärmiselt leidlik cover New Orderi 1983. aasta hitist, kasutades vaid kolmekümnendate aastate instrumente ja helitekitajaid. Maagiline. Ootaks sellelt koosluselt vägagi lisa.
Holy Motors „Stay The Night“
Üks lemmikumaid Eesti bände ja nende hüpnootiline lugu, mis tõmbab endaga kaasa kuhugi Aki Kaurimäe ja Jim Jarmuschi maastikele.
Tim Buckley „Song To The Siren“
Ebamaiselt kurb ja kaunis. Nagu kogu Tim Buckley looming.
Timber Timbre „Run From Me“
Bändi 2014. aasta plaadilt „Hot Dreams“ pärit lugu on olnud mu suur lemmik ja selle eestikeelse tõlgenduse lõime ka lavastusse „Krdi loll lind“. Lavastust mängime mais viimaseid kordi (Tallinnas ja Tartus), inspiratsiooniallikaks olnud lugu jääb aga muusikalisti.
Wendy McNeill „Black & White“
Folk-noiri kuninganna võrratu ballaad.
Tindersticks „Trees Fall“
Väga liigutav ja üsna värske lugu ühelt mu läbi-aegade lemmikbändilt. Avastasin Tindersticksi enese jaoks 23 aastat tagasi Avignoni teatrifestivalil ühe poola lavastuse muusikalisest kujundusest ning jätkuvalt hoian nende tegemistel silma peal.
John Martyn „I'd Rather Be The Devil“
Geenius, kelle loomingut tahan ikka ja jälle kuulata.
Arcade Fire „Sprawl II (Mountains Beyond Mountains)“
Sündipopp Régine Chassagne’i karismaatilises esituses rabab oma sõnumihaardelt. Valus ja ülev ühtaegu. Inspireeriv lugu, mida peaks edaspidigi iga päev kuulama.
