Soovin pöörata tähelepanu ühele vaevumärgatavale detailile Kelly loost. Suusaprintsess räägib, kuidas ta võistlustel ei tundnud absoluutselt hirmu, kuidas ta läks metsikutesse hüpetesse suhtumisega, et saab mis saab. Loomulikult andes endast parima, kuid absoluutselt mitte kartes. Olles hobilangevarjur tean ma, et ka mu üle 15 000 hüppe teinud treener tunneb enne igat hüpet hirmu. See on normaalne. Eluga riskides hirmu tundmine on tasakaalus psüühika puhul normaalne.

Pöörakem tähelepanu Kelly loo vaimsele küljele. Kelly läks kaelamurdvatesse hüpetesse lumistel mägedel ilmselt pooleldi ükskõiksusest oma elu vastu. Intervjuu 21. minutil ütleb armastatud sportlane, et tegi trikid võistlustel ära hästi, kuid ’’mul oli ükskõik, mis mul juhtub, kas mul juhtub, ma ei hoolinud millestki“. Ta ütles: „Mul ei olnud mingit närvi, ma lihtsalt tahtsin, et see asi läbi saaks.’’ Kui inimene ei tunne enam mitte mingit hirmu – see ei loe, et sellises seisundis tehtud sooritus tõi talle võite spordis –, siis on midagi väga tõsiselt valesti. Ja see ei ole tema süü.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega