TEATRIARVUSTUS | Kaabakas ei pea olema

Draamateatris lavale jõudnud Klaus Manni „Mefisto” annab Juhan Ulfsakile võimaluse paisata lavale kogu oma talendisära.

Pärast NO99 areenilt lahkumist on Eesti Draamateatrist kujunenud meie sotsiaalselt kõige tundlikum ja päevaprobleemidest kõnelev teater. Ja sugugi mitte sellepärast, et just nemad andsid Ojasoole-Semperile võimaluse kodumaisele teatriskeenele naasta, vaid just noore peanäitejuhi Hendrik Toompere (jr) ja tema kursusekaaslase Kertu Moppeli suure saali repertuaarivaliku tõttu.

Moppeli äsjase „Mefisto" lavastuse finaal, mis pärast Ministerpresidendi (Indrek Sammul) teiselt rõdult võimsa groteskiga esitatud Hamleti monoloogi kasvab üle näitlejate etendusejärgseks rõõmupeoks, kus „Õllepruulijat" trallitavad artistid ei märkagi haakristilippe enda kohal ega seda, et nii mõnelegi kolleegile on õlavarrele tekkinud sinimustvalge svastika, räägib lavastuse pealisülesandest selget keelt.