KOLUMN | Tiina Kangro: las jäävad meile alles vahitornid

Plaanitav vaenukõneseadus hakkaks keetma uut vaikivat ajastut.

Eestit juhib nüüd päikesetõusuvalitsus ja paljude meelest on kõige hullem möödas. Enam ei kosta poliitlavadelt igapäevast räuskamist, solvanguid on jäänud vähemaks ja uue valitsuse esimesil tööpäevil lubati ka, et seni vaidlusi tekitanud „vihakõneseadus” nüüd igal juhul tuleb.

Ka mu oma haritud tuttavad on öelnud, et olgu selle uue valitsusega, mis on, osalegu seal oravate kõrval või seesama korruptsioonis kahtlustatav Keskerakond, aga vähemalt on nad kõik nüüd viisakad. „Palun, palun sel aastal mitte ühtki kriitikanoolt mitte ühegi aastapäevakõne pihta, mitte ühtegi etteheidet kellegi suunas, laske rahval ometi olla üksmeeles ja oma riigiga rahul,” ringleb sotsiaalmeedias vabariigi aastapäeva eel inimeste üleskutseid.

Nii nagu EKRE lennutasid komeedina Eesti poliitikataevasse jääkeldriinsener Toomas Hendrik Ilves ja toona talle Toompeal sparringupartneriks olnud Andrus Ansip oma meeskonnaga, on iroonilisel kombel nüüdne rahva janu „viisaka” poliitika järele kõige otsesemalt EKRE enda poliitika ebaõnnestumise tulem. Isegi kui „suitsunurgariigipöördeni” oli paljudel Reformierakonna kõrkusest („närige muru”, seemnete söömine, fooliummütsikesed jne) kopp ees, siis pärast paariaastast märulipoliitikat on pinnas küps, et tunda taas rõõmu rahulikuna näivast elust.