Parim viis elu normaliseerida ei ole taas kõik sulgeda, vaid täiskasvanud elanikud kähku koroona vastu vaktsineerida. Pakume vaktsineerimise tempo suurendamiseks mõned ideed.

Esiteks, vaktsiini laost patsientideni viimise logistika tuleb paremini korraldada. Juba praegu saaks vaktsiini jätkumise poolest vaktsineerida rohkem inimesi, kui on tehtud. Tarnete suurenedes see probleem süveneb, kui vaktsineerimisstaap ei mõista, et praegu on vaja tervishoiusüsteemi tavalisest töötempost palju kiiremat ja julgemat tegutsemist.

Teiseks, praegu pole nädalavahetustel vaktsineerimine veel esmatähtis, sest perearstid jõuavad neile saadetud kogused üldiselt süstida tavalise tööaja raames. Aga tarnete suurenedes tuleb hakata vaktsineerima nädalavahetustelgi – kasvõi sellepärast, et inimestel oleks mugavam tulla.

Vaktsineerimisstaap peab aru saama, et praegu vajatakse kiiremat ja julgemat tegutsemist kui tervishoiusüsteemis tavaline.

Kolmandaks, eelisjärjekorra külge pole vaja kõvasti klammerduda. Kui eelisjärjekorra inimesi pole parasjagu võtta, aga vaktsiini jätkub, siis kutsuge julgelt tavainimesi, kes on valmis kohe kohale tulema. Telefonikõnede kõrval peaks selleks kasutama ka e-lahendusi.

Neljandaks, otsitagu julgelt lahendusi, mis võimaldavad anda olemasoleva vaktsiinikogusega immuunsuse rohkematele inimestele. Haigust põdenuid pole vaja kahe süstiga vaktsineerida. Tasub kaaluda ka loobumist põhimõttest, et teine vaktsiiniannus jäetakse kindluse mõttes varusse.

Viiendaks, tuleb aktiivselt maailmas ringi vaadata, et vaktsiini juurde osta. Palju on räägitud Sputnik V-st, aga juurde tekib teisigi vaktsiine ja tootjaid. Meie tulevaste koguste vastu vaktsiini n-ö laenuks küsimist võib samuti proovida. Näiteks Saksamaal ootab hulk AstraZeneca vaktsiini inimeste kartuse tõttu ladudes. Brittidele kõlbab sama vaktsiin küll, kõlbab meilegi.

Kuuendaks, miks mitte võtta appi rahaline premeerimine? Näiteks kui kollektiivi liikmetest või piirkonna elanikest saab 70% vaktsineeritud, maksab riik kõigile neile sada eurot preemiat. Nii ei jääks kõhklejate veenmine ja kohale ajamine peamiselt pereõdede ja -arstide kaela.