Kui päevakangelane koolitoa juurde jõuab, on tal terve parv koolilapsi vastas, kes kõik tahavad imeasja oma silmaga näha. Toots keerutab süstalt käes ja praalib:
„Jah, poisid! Ehtne Sputnik, otse Venemaalt! Kohe hakkame süstima. Kiir, lase püksid alla!”
„Ei,” kihistab punapea ja tõmbab pea õlgade vahele. „Mina ei taha. Mamma ütleb, et vaktsiin on mürk. Meie joome kodus lambiõli, mamma ajab selle priimusel kuumaks ja valab kohvitassidesse. See aitab iga häda vastu.”
Mamma ütleb, et vaktsiinid on mürk. Meie joome kodus lambiõli, mamma ajab selle priimusel kuumaks ja valab kohvitassidesse.
„No aga sina, Tõnisson? Sul head paksud kannikad, kas teeme väikese süsti ära?”
„Ei tea...” venitab Tõnisson. „Kas seal Sputniku sees soola ka on?”
„Narr, kes siis vaktsiini sisse soola paneb!” turtsatab Toots põlglikult.
„No siis ta üks lurr on,” arvab Tõnisson. „Ei mina sellist taha.”
Toots krimpsutab nina ja vahib ringi, silmad suured kui öökullil. Küll tahaks kedagi süstida, ainult et keda?
„Võib-olla süstiks Tali pruudile natuke Sputnikut kintsu?” ütleb ta viimaks ja hakkabki juba, süstal käes, sinnapoole liikuma, kus tüdrukud nagu lambakari puntras koos seisavad. Algab vali kiljumine, ent näost kahvatu Arno Tali tõuseb püsti ja peab erutusest kogeledes kõne, milles ta toonitab, et usaldusväärsed vaktsiinid on Pfizer, Moderna ja AstraZeneca, aga Sputniku tõhususe kohta valitsevad suured kahtlused. Toots tüdib sellest kisast ja läheb hoopis õue, uudishimulik poistekari truult sabas.
Ka õues pole kedagi, kelle peal Sputnikut proovida, aga siis köidab miski sauna juures Tootsi tähelepanu. Sauna aken on nimelt paokil ja sellest paistab midagi suurt ning valget. Kentuki Lõvi hiilib vaikselt akna alla ja torkab.
Järgmisel hetkel lüüakse aken pärani ja üks hääl karjub:
„Te kuradi hinged! Te süstite inimesi!”
Kohe ilmub nähtavale ka hääle peremees ise. See on kirikumõisa rentnik, ihualasti, Tootsi süstal tagumikus kõlkumas. Ta on viha pärast näost punane nagu liiasti põletatud telliskivi ja kaks sinist soont otsaesisel on kaugele näha.
„No ütelge ometi, põrsakari, kas teil on aru pealuus?” karjub ta ja sikutab süstla tuharast välja. „Kas te hullud olete? Mis asi see selline on?”
„See on Sputnik,” vastab Toots vaikselt ja taganeb igaks juhuks paar sammu.
„Miks sa selle mulle tagumikku torkasid?”
„See on vaktsiin...” pomiseb Toots.
„Ise oled sa vaktsiin! Ma tahan selle vaktsiini sulle... lüüa!”
Parajasti kui rentniku viha lahtuma hakkab, jõuab sündmuspaigale köster.
„Mis siin on?” on tema esimene küsimus.
„Ah, mis siin ikka on,” lööb rentnik käega. „Poiss tegi koerust, süstis mulle Sputniku vaktsiini.”
„Sputniku vaktsiini?” ajab köster silmad pärani. „Missugune poiss?”
„Noh, Toots muidugi.”
Uuriv pilk tabab Kentuki Lõvi. Köster krahmab tal kraest ja tirib koolimaja eeskotta. Ning väike Lesta, kes parajasti koolitoas rehkenduse kallal vaeva näeb, kõneleb hiljem, et köster olla Tootsilt sosinal küsinud, kas sellel veel Sputnikut leidub, mispeale Toots noogutas ja köster uurakile laskus ning... Ent edasi Lesta jutustada ei suuda, teda tabab iga kord hirmus nutuhoog ja hambad suus hakkavad hirmust lõgisema.
