Kes poleks uurinud nii lapsena kui vanemas eas maakaarte ja leidnud neist hämmastavat ja huvipakkuvat. Liikuge või pilguga mööda laiuskraadi, kus Eesti asub ja vaadake kui tühine osa maailma rahvastikust elab siin ja põhja pool. Neid, kes oskavad talve nautida – kuigi see tuleneb paratamatusest – on vähe.

Aga see selleks. „Maailmateater” on maailma avastamise lugu. Ptolemaios näitas näiteks ilma märksa suuremana kui toona arvati, aga ikka oli see tegelikkusega võrreldes õige kitsuke.

Herodotus kuulutas 5. sajandil enne Kristust: „Maailm oli jagatud kolmeks osaks. Lõunast ja läänest kuni Vahemereni ulatuvat osa nimetatakse Aafrikaks, selle kaugeim osa on päikese tõttu nii kuum, et seal kõrvetab. Mandri teine osa ulatub läänest ja põhjast merre, seda nimetatakse Euroopaks või Eneaks ning põhjaosa on nii külm, et seal rohtu ei kasva ja keegi ei saa seal elada. Põhja pool üle ida kaugel lõunas asub Aasia; selles maailma osas on kõik, mis on kaunis ja ilus, ja niidud, kus maa annab saaki, kulda ja kalliskive; seal on ka maailma keskpunkt.”

Mida aeg edasi, seda laiemaks ilm muutus. Aastatel 330 – 320 eKr reisis Pytheas põhja suunas ja tõi maailmakaardile Skandinaavia, aga, mis veelgi olulisem, maailma lõpu ehk Thule saare, mis asus „Kuus päevateed Suurbritanniast põhjapoole ja kümunud mere lähedal”. Mis oli, kui uskuda Lennart Merit ja teisigi, Saaremaa.

Eesti on maailma kaartide ajaloos olnud oluline paik. Näiteks esimese trükitud lootsiraamatu „De kaert vader zee”, mis avaldati aastal 1532, juhatas, kuidas seilata Norrasse, Gdanskisse, Gotlandile, Riiga ja Tallinna.

Ja nii, aasta-aastalt, muutus maailm üha laiemaks ning sai kaardistatud sõna otseses mõttes.

Niisiis... „Maailmateater. Kaartide põnev sünnilugu“ on raamat maakaartide ja atlaste ajaloost. Vaimustavas jutustuses teadusest ja maailma kujutavatest piltidest, kunstist ja tehnikast, võimust ja ambitsioonidest, praktilisest vajadusest ning tundmatuid maid puudutavatest kaugetest unistustest viib Thomas Reinertsen Berg meid kiviaja inimeste müstiliste sümbolite juurest tänapäeva GPSi ja Google Earthini. Teel kohtame visionääridest geograafe, vapraid maadeavastajaid ning kaardiajaloo tundmatuid kangelasi.

Raamatu illustratsioonid on erakordselt uhked, siit leiab kaarte, mis demonstreerivad maailmanägemise erinevaid viise alates Vana-Kreeka oletustest kuni keskaegse usuni, renessansiaegsetest eksperimentaalsetest teaduslikest kaardistustest meie digitaalse tänapäeva välkkiire infovahetuseni. Teos võtab kokku enam kui kolme tuhande aasta jooksul tehtud jõupingutused maailma kaardistamiseks.”