Kuidas vestelda kunstnikuga, kes ise oma töödest eriti rääkida ei armasta? Tunnustatud skulptoril on seni õnnestunud sõnade ankurdavast mõjust pääseda, kuid siiski püüame vesteldes tema loomingut lahti muukida.
Jevgeni Zolotko ateljee on küll ainult seitsmeruutmeetrine, aga seal on baar, lavats ja külaliste istumiskohad.
Foto: Argo Ingver
Kuraator Peeter Talvistu on skulptor Jevgeni Zolotko (37) loomingut iseloomustanud kolme sõnaga: religioossus, inimlikkus ja üksildus. Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali peapreemia selleaastane laureaat on suutnud saavutada midagi iga kunstniku jaoks kadestamisväärset. Tema tööde kirjeldamisega jäädakse hätta ja tal on õnnestunud pääseda – nagu ta ise ütleb – „sõnade ankurdavast mõjust”.
Jevgeni Zolotkot peetakse üheks tänapäeva omanäolisemaks ja tugevama käekirjaga Eesti kunstnikuks. Teda iseloomustatakse kui loojat, kes uurib „verbaalse ja ainelise materjali vahekorda” ja „ühise teadvuse eelset minevikku”. Selliseid metafüüsilisi konstruktsioone ongi võib-olla parem kirjeldada visuaalselt kui sõnades. Aga kunstniku lahkel loal teeme seda siiski.
