Vahel võtab põhimõttekindlus paraku ka üsna veidra vormi. Pean siinkohal silmas kõiki neid isemõtlejaid ja vabaduselaulikuid, kes on nõus pigem turvameeste või politseinikega käsikähmlusesse laskuma, kui ostukeskuses maski kandma.

Jah, mõnes olukorras peab inimene selja sirgu lööma. Ent kangelaseks saadakse äärmuslikes olukordades, mitte keset tähtsusetut igapäevatolmu. Kui inimene tõesti ihkab käia Václav Haveli, Andrei Sahharovi või Nelson Mandela jälgedes, siis tuleks valida mõni teine, õilsam rada, mitte seista keset kaubamaja nagu kangekaelne sikk ja võidelda tuuleveskitega. Niimoodi jääb temast mitte sõltumatu sangari, vaid tavalise lollaka mulje.

Kõneleda säärases tühises olukorras isikuvabadusest on ülla mõiste lörtsimine. Pane see mask siis ette, kui sinult seda palutakse, isegi kui sa sellesse ei usu, aga ära raiska teiste ja enda kallist aega! Kes on külastanud võõramaised kirikuid, see teab, et tihtipeale nõutakse naissoost turistidelt pea katmist rätikuga, samuti pole soositud lühikesed püksid ja seelikud. Iseenesest muidugi täiesti totter reegel, sest kiriku seintele riputatud puuslikel ja maalidel on täiesti ükskõik, kuidas neid vaadatakse, kas maani kasukas või eevaülikonnas. Aga selle asemel, et laskuda väsitavasse vaidlusesse kiriku uksel passiva valvuriga, kõneleda inimõigustest ja ähvardada võib-olla koguni kohtuga, on targal naisel lihtsam enesele kisa ja kära vältimiseks mingi rätik pähe või puusade ümber siduda, et ajaloomälestis üle vaadata ning hiljem kohvikus Aperol Sprizi rüübates usuinimeste lollide reeglite üle naerda. Milleks tekitada asjatut tüli?

Lõppude lõpuks on isikuvabaduse piiramine seegi, et meil ei lubata uulitsal püksata käia ja tuharaid tuulutada. Aga me lepime sellega.

Mul endal on sarnane kogemus Praha sünagoogist, kus kõik mehed said kassast koos piletiga väikese ümmarguse mütsikese, mis tuli enesele pealaele asetada. Mingit arukat põhjust sellel ju polnud, aga lihtsam oli väike tsirkus kaasa teha, kui hakata vaidlema ja palja peaga sisse trügima. Mütsike kippus küll peanupu otsast alla libisema ja mingil hetkel vist kukkuski maha, aga siis ei huvitanud see enam kedagi.

Meie kaubanduskeskustes nõutavatel maskidel on loomulikult sootuks teine tähendus – see pole pelgalt religioosne kapriis. Need aitavad tõepoolest kaitsta inimeste tervist. Isegi kui seda ei usuta, siis on ikkagi mõistlikum ja mugavam mitte hakata kehtivate reeglite vastu takka üles lööma. Milleks olla meelega valge vares, kellele kõik kõõrdi vaatavad? Kröömike konformismi on ühiskonnas hakkama saamiseks hädavajalik. Lõppude lõpuks on isikuvabaduse piiramine seegi, et meil ei lubata uulitsal püksata käia ja tuharaid tuulutada. Aga me lepime sellega. Oma aadete ja veendumuste väljendamiseks on väärikamaid mooduseid, kui pisiasjadega sekeldada.