NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: lustimajad tervetele!

Miks ei võiks rajada igasse suuremasse linna ühe sellise maja, kus need inimesed, kes enam haigeks jääda ei saa, võiksid koos käia ja puhta südametunnistusega elu nautida?

Viimastel nädalatel oli paljudel poliitikutel, eriti aga muidugi opositsioonil, hea võimalus demonstreerida oma üllast meelt ja riigimehelikkust ning nõuda valitsuselt võimalikult karme piiranguid. Kõik kinni ja otsekohe, sest reovesi ei ennusta head! Keegi olevat avaldanud koguni arvamust, et kogu rahva võiks kuuks ajaks käeraudu pidi radiaatorite külge aheldada, aga see võib olla muidugi ka ainult kuulujutt.

Igal juhul – piirangud tulidki ja Eesti läks lukku. Eks piits ole muidugi vahel tarvilik instrument rahva taltsutamiseks, aga mina tahaksin teha argliku ettepaneku ka prääniku kohta.

Nimelt lisandub meie sekka iga päev tuhandeid vaktsineerituid, peale selle terveneb teist sama palju koroonast. Need inimesed pole enam nakkusohtlikud ja vääriksid kas siis oma läbi elatud kannatuste või kuuleka vaktsineerimise eest väikest auhinda.

Miks ei võiks rajada igasse suuremasse linna ühe sellise maja, kus need inimesed, kes enam haigeks jääda ei saa, võiksid koos käia ja puhta südametunnistusega elu nautida? Nimetame seda siis lustimajaks või tervete majaks, vahet pole, oluline on see, et sinna sisse pääseks vaid võltsimiskindla tuusikuga, mille väljastab näiteks perearst ning kus on kirjas, et kodanik see ja see on kas vaktsineeritud või koroona läbi põdenud ega kujuta endast enam kellelegi ohtu. Mistõttu ta võib pöörduda tagasi normaalse elu juurde, mida esialgu, olude sunnil, saab elada vaid piiratud territooriumil.

Varem või hiljem pääsevad ju sellesse maapealsesse paradiisi kõik inimesed, kas siis vaktsineeritult või pärast haiguse läbipõdemist.

Mida seal lustimajas siis teha võiks? Eks ikka puhata ja pidutseda! Tantsida! Nautida kultuuri, teatrietendusi, kontserte. Teatavasti on meie seas juba päris palju näitlejaid ja muusikuid, kes on selle haiguse läbi põdenud, mõned eakamad neist on juba ka vaktsineeritud – miks nad peavad tööta istuma, kui neist saaks kokku panna kas nakkusohutu teatritrupi, sümfooniaorkestri või rokkbändi. Ja nakkusohutut publikut, nakkusohutuid jalakeerutajaid leidub ju tuhandete kaupa!

Samuti leiaks piisavalt koroonat põdenud või vaktsiinidoosi kätte saanud kokki, baarmene, ettekandjaid – nii et lustimajas võiks alustada tööd mitu restorani, baari ja ööklubi. Ning miks ei võiks seal olla ka veekeskused, jõusaalid, kinod ja üldse kõik õnnelikuks eluks vajalik, millest me piirangute tõttu suu puhtaks peame pühkima, kuid mida koroona vastu immuunsetele pole ainsatki põhjust keelata?

Kuid kas ei ole säärase elitaarse maja asutamine ebaõiglane nende vastu, kes alles koroonahirmus elavad ja oma kontakte piirama peavad? Sugugi mitte, sest varem või hiljem pääsevad ju sellesse maapealsesse paradiisi kõik inimesed, kas siis vaktsineeritult või pärast haiguse läbipõdemist. Pigem mõjuks säärane ahvatlev perspektiiv vastupandamatu peibutisena ja demonstreeriks kujukalt, kui hea elu ootab neid, kes vastu ei punni ja ennast süstida lubavad. Ainus murekoht on see, et mõni läbematum, kes vaktsiini ära oodata ei jõua, võib abi otsida hoopis mõnelt supernakatajalt – et ainult pääseda võimalikult kiiresti unistuste majja, kust nii öösel kui ka päeval kostavad vaheldumisi viiulihelid ja diskotümps, õhuaknast lendavad lõbusal vilinal välja šampanjakorgid ning vihmaveetorust voolab ehtsat konjakit.

Vaktsineeritu see praadi süüa vehib,

Vaktsineerimatu vesist suud vaid pühib.

Vaktsineeritule on kõik uksed valla!

Vaktsineerimatu lendab trepist alla!