NÄDAL KOMMENTAARIUMIS | EKRE võib iga nädal tõrvikumarssi teha, kuid Toomi ja Kõlvarti vastu nad ei saa
(199)
Esmaspäev, 8. märts
Mille pärast peaksid tänased Ida-ja Kesk-Euroopa maade kaupmehed ning lillemüüjad Clara Zetkinit ja Rosa Luxemburgi armastama? Ikka naistepäeva pärast. Vahepeal eestlaste hulgas unustusse jäänud päev on viimase 10-15 aastaga võimast comebacki tegemas. Eesti Päevalehe kultuuritoimetaja Peeter Kormašev soovitas selle ka Eestis uuesti vabaks päevaks teha. Üldiselt jääb mulje, et kommenteerijate hulgas laiemat heakskiitu see initsiatiiv siiski ei leidnud.
Sauna-Ants:
„Naistepäeva saamislooga on ilmselt kõik kursis: mõtles selle välja saksa kommunist Clara Zetkin ja Nõukogude Venemaale tõi selle Aleksandra Kolontai. Nõukogude impeeriumi kasvades levis see ka teistesse Ida-ja Kesk-Euroopa maadesse.
Üldiselt võib 8. märtsi pühasse, nagu ka selle asutajatesse suhtuda väga erinevalt, kuid 8. märts on minu jaoks kord veel kord üks põhjus öelda naistele, et me armastame neid nende paljude ja vaieldamatute eeliste ning veelgi enam nende suurepäraste puuduste pärast. Head pühi, kallid!
Selle ütlemiseks pole vaja vaba päeva ja seda tuleb teha sagedamini kui ainult üks kord märtsis. Selle tõttu minu arvates täiesti mõttetu probleemi tõstatus autori poolt.”
Poltergeist:
„Üle ilma aetakse taga mingit sooneutraalsust ja nüüd üks tahab naistepäeva vabaks päevaks.Üldse tuleb ära kaotada sellised päevad.”
Teine nõukaaegne:
„Katsuge üle saada nõukanostalgiast. Venelased tõid selle päeva meile vägisi, et me ei austaks oma emasid vaid nõukogulikke naisi- kolhoositare ja töölisi. Ma ei taha mingeid lilli ega lippe nõukogude vene kommete põlistamiseks. Ja veel meestepäev lisaks, milline lollus.”
Rasmus:
„Miks mitte? Nõukaajal oli naistepäev meeste suurim püha - kui mehike jõudis kasvõi pärast keskööd neljakäpakil koju mingi lilleõieke näpus, siis oli see ainuke kord aastas, kus ta riielda ei saanud. Olid ilusad ajad, miks mitte taga nutta?”
paldies ludzu:
„Ma ei tea, mis mulli sees elab Läti peaminister, sest veel kuu aega tagasi hoiatas Läti tervishoiuministeerium, et Lätit ootab ees märtsis-aprillis kolmas laine ja selleks tuleb valmistuda. Aitäh naabritele mure eest, kuid antud juhul ei kõla eriti usutavalt, et lõunanaabrid saavad meid millegagi aidata, sest läti meditsiini ja selle kättesaadavust hinnatakse Euroopa erinevates pingeridades madalalt ning arvata võib, et lätlased peavad praegu enda muredega tegelema, sest plaanilised vastuvõtud jäeti detsembris-jaanuaris ära, mitte eestlasi ravima.”
Teisipäev, 9. märts
Koroonakriis jätkub ning haigestumus COVID-isse on viimastel nädalatel Eestis ülesmäge rühkimas, samal ajal kui eufooria naiste arvu pärast Eesti poliitilises juhtkonnas on kadumas ning sootunnuste asemel räägitakse igapäevaselt rohkem reaalselt toimetulekust oma ametikohal. Selles olukorras teatasid lõunanaabrid lätlased, et on valmis eestlastele appi tulema. Kommenteerijates tekitas see erinevaid tundeid.
Bb:
„See on Lätist tegelt päris armas. Hoiame kokku selles kriisis!”
Jeesus:
„Suur tänu Lätile, aga piinlik on meie valitsuse pärast. Sel ajal, kui naaberriigid piirangutega asja kontrolli alla said, rääkis meie valitsusjuht “hoiame Eesti võimalikult avatuna”.
Väga piinlik!”
Kolmapäev, 10. märts
Kuigi EKRE-st pole viimase kuu jooksul olnud palju kuulda, siis sellele vaatamata on vähemalt erinevate küsitluste põhjal tegemas nende reiting läbi tublit tõusu. Samal ajal on kukkumas Keskerakond, kes traditsiooniliselt ikka võistelnud esimese ja teise koha pärast, nüüd aga jäänud Reformierakonna ja EKRE selja taha. Tallinna Ülikooli politoloog Tõnis Saarts pakkus välja selle kohta oma seletuse, kuid kommentaariumist leidis ka teisi arvamusi.
Vetevana:
„Tõnis Saartsil on nagu alati mingi oma atmosfäär. Selleks, et teha korralik tulemus valimistel on vaja omada korralikku nimekirja valimisringkonnas, kuniks EKRE koosneb isa-Helmest, ema-Helmest, poja-Helmest, kunstnik Põlluaasast, ühest Jaak Madisonist ning ühest Poolametsast, siis nad ei suuda Tallinnas Lasnamäel ja Kirde-Eesti linnades mingit tulemust teha.
Muidugi meeldib kohalikele venelastele Lähtru mõisniku jutt targast Putinist ja Rootsis jooksvatest homodest, aga valimistulemuse tegemiseks oleks vajalik korraldada nendes kohtades samasuguseid turneesid, nagu EKRE korraldas Eesti pärapõrgutes ja tühjaks jäänud kolhoosikeskustes, aga esiteks ei oska neist peale isa-Helme korralikult vene keelt, teiseks on see nišš juba Lasnamäel ja Kirde-Eestis täidetud Keskerakonna venekeelsete poliitikutega, kes käivad rääkimas kuidas eestlased on venelastelt midagi varastanud ja kuidas Eesti riik on venelasi solvanud, erilisest vene hingest ja selle kinnituskohtadest. EKRE ei suuda Kõlvartite, Toomide, Stalnuhhinite ja Korbidega sammu pidada tehku või iga nädal tõrvikumarssi ja iga päev TRE-raadio saadet.”
Serks:
„Kohalikel venelaste seas on piisavalt terve mõistusega inimesi kellele "euroopalikud pereväärtused", multi-kultindus jne ka peale ei lähe. Samuti ei taha nad, et riik ujutatakse üle Ukrainast,Valgevenest pärit odava orjatööjõuga kes solgivad kohalike tööturgu.Ainuke kes selle eest võitleb on EKRE. Nii lihtne see ongi.”
Neljapäev, 11. märtsi
Eestis ei arutatud paraku 2020. aastal Tõnu Õnnepalu uut romaani ega Mats Traadi viimast luulekogu. Küll aga räägiti selle poolest Sveta Grigorjeva Roosiaia esinemisest, Mikk Pärnitsa poolt valitud tualetist ning Peeter Helme Armastuse Saali seiklustest. Eesti kirjandus pole vist enam tõesti päris see mis Tuglase, Underi või Krossi aegadel...
Sel nädalal ilmus suvise häppeningi kohta veel üks nupuke, milles teatati, et kirjanik Pärnits uuris kas tema auhind on jõus ning justiitsministeeriumist teatati, et on küll. Kommentaariumi põhjal jääb mulje, et sellised tegelased tekitavad küll palju eredaid emotsioone, kuid näib, et Eesti ühiskond hakkab nendest nägudest väsima ja ootab, et need emba-kumba midagi uut õpiks või tuleksid värskemad, mitte ei leierdataks ühte ja sama.
Ded Dõmohod:
„Minu arvates on see klassikaline näide sotsiopaadist ja nartsissistist, isikust, kes on iseloomuomaduste või mõne muu põhjuse tõttu normist kaugemale läinud. See on inimene, kes tahab tõesti silma paista. Samal ajal ei oska ta midagi teha - joonistada, kirjutada, muusikat komponeerida ega avastusi teha. Kuid kui soovite tõeliselt silma paista, siis pole tänapäevases maailmas kuulsaks saamiseks vaja seda teha, eriti Eestis kus midagi päevade ja nädalate kaupa ei toimu. Pole vaja isegi munandikotti Kremli kõrval asuvate munakivide külge toksida nagu Venemaal Pavlenskil, et esikülgedele pääseda, piisab vaid roosast kleidist ja segasevõitu jutust. Kohe näha, et suure rahva seas on wannabe-de rebimine tihedam, sest teatavasti pidi Mikk uudistesse pääsemiseks vaid ema kõrvarõngaid kandma ja pruudi kleidi selga tõmbama, mitte endale naela munanditesse lööma või kõrva peast lõikama, nagu Venemaa Pavlenski.”
soooh:
„Vägivallaõhutajale ennetaja auhind. See ju ongi meie unistuste Eesti.”
Allan:
„Minu arvamus ühtib ministri Raivo Aeg arvamusega. See komejant nägi välja nagu lapsele antakse OM tiitel ja käitub nagu mandrite valitseja nii teos kui sõnas. Tegu nagu polnudki. Palju on ikka Eestimaal südameid kes tema tegusid ja sõnavõttu südames ei kanna. See just loebki. Paber kannatab kõike.”
Reede, 12. märts
Ajad on rasked, sest inimesi ei ohusta mitte ainult viirus vaid ka selle sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed. Aga samuti paneb see kõva surve ka meie vaimsele tervisele seoses erinevate piirangute ja ahendustega, milles peame juba umbes aasta elama. Sellele viimasele juhtis ka tähelepanu oma nädala viimases juhtkirjas Eesti Päevaleht. Vastukajasid kommentaariumis leidus sellele erinevaid.
Oleg Koševoi:
„Lastevanematel on praegu väga raske, eriti emadel, kes peavad kodukontorist kaugtööd tegema, lastel silma peal hoidma, et need koolitükke teeks ja ka koduste asjade eest hoolt kandma. See on väga kõva pinge ning praegult vajaksid kõige rohkem tuge emad, mitte koolilapsed, nagu juhtkirjas arvatakse.”
peast segased:
„Lastepsühhiaatri koolitamine võtab pärast ülikooli 4-5 aastat ja isegi Soomes on neist tohutu puudus.
Küll aga leidub Eestis aferistidest psühhoterapeute, kes tahavad inimeselt tingimata teada tema esivanematesse, suguelusse ja isegi 50 aastat tagasi aborditud õdedesse-vendadesse puutuvat infot, peavad seda kõigi hädade põhjuseks ja käsitlevad patsienti parasjagu moesolevate lääne teooriate või lausa esoteerika alusel, millest neil endalgi sageli puudub selge ettekujutus. Ja haigekassa maksab igasuguse jampsi eest.”
