JUHTKIRI | Kurss ühtsele Eesti koolile

Midagi pole teha, ka koroonakriis kipub kujunema veel üheks tõendiks sellest, kui halb on, et Eestis pole aastakümneid suudetud luua ühtset kooli. Olukorda, kus eesti ja vene kodukeelega lapsed õpivad samades koolides ja eesti keeles.

Sellal kui Ida-Virumaal jooksis koroonasse nakatumine ülejäänud Eestist ette, esitas osa poliitikuid ja sotsiolooge andmeid, millega oli peaaegu võimalik veenda, et nakatumise tase erineb sotsiaal-majanduslike tegurite, mitte erineva keele- ja inforuumi pärast. Paraku on vaktsineerimise tempos praegu veelgi suurem erinevus: Ida-Virumaa on teistest maakondadest kaugel maas. Seda on raske selgitada sotsiaal-majanduslike põhjustega, rolli paistab ikkagi mängivat ka inforuum, milles elatakse. Või nõrgem side Tallinnas vaktsiine jaotavate ametnikega. Mõlemad on Eesti püsimise ja arenemise seisukohast halvad.

Valitsus valitsuse järel on eesti- ja venekeelse koolisüsteemi ühendamise küsimuses tegelenud silmamoondusega. Neid süsteeme pole lihtne ühendada, aga sisulist tegevust mängida on ka poliitiliselt kasulikum, sest segregatsiooni püsimine lihtsustab näitamist, et kaitstakse „oma” valijate huve.

Koroonakriis tõendab, et kaks koolisüsteemi ja inforuumi on halb nii eestlastele kui ka venelastele.

Tõsi, revolutsiooniliste võtetega pole võimalik eestlasi ja venelasi ühte kooli kokku tuua. Nagu kirjutas eilne Eesti Päevaleht („ Eestikeelne õpe vene lastele? Õpetajaid pole, eesti lapsevanemad pole nõus”), seisab teel ka päris takistusi. Napib õpetajaid, kes eestlaste vähemusega kohtade koolides oskaksid või tahaksid eesti keeles õpetada. Mis puutub lapsevanemate soovidesse, siis on põhitähelepanu saanud venekeelsed lapsevanemad. Ehkki piduriks on tihti pigem eestikeelsed lapsevanemad, kes ei soovi, et nende laste lasteaia- ja koolikeskkonnas oleks liiga palju teise emakeelega lapsi.

Valdavalt venekeelse elanikkonnaga kohtade koolides saab eesti keele õpetamist edasi viia keelekümblusprogrammidega, mida praegugi kasutatakse, aga liiga vähe. Ida-Virumaa eestikeelsete õpetajate puuduse probleemi saab hakata lahendama suurte lisatasudega – samamoodi, nagu tehakse perearstide maale meelitamiseks.

Isegi evolutsioonilises tempos oleksid eesti- ja venekeelne koolisüsteem juba lähendatud, kui poliitikud oleksid asjaga tegelenud sisuliselt, mitte silmakirjatsenud. Alustame seda sisulist teed siis nüüd – võttes õppust värskest õppetunnist, et seda on vaja.