RAAMATUBLOGI: Ulmelised saared
Krimikirjandusel ja ulmekirjandusel on kummaline vahe. Nimelt kinnitab heade lühikrimkade kirjutamine, millega vähesed hakkama saavad, enamasti suurmeistri staatust. Ulmekirjanikud aga alustavad oma literatuurset teekonda lühemate paladega, kusjuures suutes hoobilt lugejat köita.
Erinevust neil kahel žanril on veelgi. Nimelt tundub ulmekirjandusel olevat kirglik, spetsialiseerunud ning äärmiselt teadlik ja pädev fännide kogukond, kusjuures üsna kriitiline. Krimkasid loevad seevastu massid ega kipu neid arvustama tõsiselt, põhjalikult ja samas ka asjatundlikult detaile lahates.
Aga eks säärane lõhe tavalugeja ja ulmefriigi vahel ongi paratamatu. Esimene võtab ulmekaid, mis satuvad pihku vaid aeg-ajalt, nagu tavakirjandust lihtsal skaalal: meeldib – täiesti loetav – ei meeldi. Friigid, kelle ulmelugemus on määratult suurem, tungivad rohkem süvitsi, analüüsivad rohkem ja ka vajavad enamat.
Meelis Krafti „Saared” on debüütraamat, kuigi siin-seal on ta lühijutte varemgi avaldanud. Nagu pealkirigi ütleb, toimub tegevus suuremal või vähemal määral saartel, suurematel või väiksematel. Kusjuures fantaasiaga läheb autor teemadega igasse suunda ja ajas sinna ja tagasi.
Saaremaale saabub külaline kuskilt mujalt kõiksusest, naisterahvad loovad oma eebenipuust torni, seigeldakse paralleelmaailmades, lugeja viiakse privaatsust hindavasse ühiskonda, siis taas eakate rokipeerude manu, siis saarele vaktsineerimist jälgima ja lõpetuseks taas Eestimaa lähiminevikku.
Ei oska öelda muud, kui ei hää raamat oli, lahe, eripärane ja huvitav ning poole päevaga sai läbi. Ulmeamatööd ei leia ainsatki kriitilist sõna.
