Simmo Saar: kas välksõda või lõpmatu kaevikuvõitlus?

Koroonaviirus tuleb uppi lüüa. Alustame lausisolatsioonist ühes piiride sulgemisega.

Kui sõjakoolis õppisin, küsis üks mu õppejõude, milline sõda mõjub riigile rängemalt – kas selline, kus rünnak algab kohe ja maruliselt, või selline, kus vastase esimese käigu kartuses elatakse kuid.

Toona tuli selle üle mõtiskleda. Ühe külje pealt on valik justkui lihtne – kui sul on aega end ette valmistada, oled sa D-päeva saabudes paremas seisus. Teisest küljest elab ühiskond tervikuna juba enne esimese mürsu lendulaskmist stressirežiimis, kannatades nii vaimselt kui ka majanduslikult.

Piirangute üle arutledes tasub tõmmata paralleele sõjapidamisega, sest sisuliselt oleme me ju sõjas. Vaatame lähemalt: meie igapäevaelu ja liikumine on piiratud, laste hariduse omandamine häiritud, meditsiinisüsteem on ülekoormatud ja iga päev peame vaikides leppima nii uute ohvrite lisandumise kui ka sellega, et meie rahakotist jooksevad hiigelsummad laskemoona ostmiseks. Ent vaenlane on nagu omaaegne Punaarmee – kasvavatest tühjade hülsside hunnikutest hoolimata ei näi viiruse levikul justkui otsa ega äärt.

Õnneks on meil vastase neutraliseerimiseks olemas imerohi ehk vaktsiin. Kahjuks on meil olemas ka sotsiaalministeerium, kelle saamatus tõhusa imerelva täiemahulist kasutamist pärsib.