Joonisfilmi rajaja Rein Raamat 90. „Tahtsin ühendada filmi ja kunsti. Lõpuks jõudsingi selleni”

Laupäeval 90. sünnipäeva tähistava Rein Raamatu soov on olnud luua terviklikke kunstiteoseid. "Et mu süda jääks rahule," ütleb ta.

Rein Raamatust räägitakse suuresti Eesti Joonisfilmi rajamise kontekstis ja meie kultuurimällu on ta sööbinud omanäoliste joonisfilmide autorina. Joonisfilmistuudio rajamine on vaieldamatult Raamatu suurim teene Eesti kultuurile, kuid vaadates tagasi viljaka autori teekonnale, võib joonisfilmistuudio loomist ja juhtimist ning seal sündinud autorifilme pidada üheks epohhiks Raamatu loomeloos. 

Kui Raamatult uurida, mis tema jaoks kõige südamelähedasem on, sõnab ta üheselt: maalimine. „Sellest ennast lahti rebida on väga raske,” tõdeb kohe 90-aastaseks saav kunstnik oma ateljees töös oleva portreemaali taustal. Kui aga noorena olnuks tal vene keel suus, saanuks temast ehk hoopis operaator. „Kui ma keskkoolis olin, tahtsin Moskvasse operaatoriks õppima minna, aga kuna ma ei osanud vene keelt, siis juba Eestis öeldi, et ärge hakake taotlema. Õppige keel selgeks ja siis lähete,” meenutab Raamat. Seega hakkas Raamat õppima hoopis maalikunsti, millest edasi viis tee Tallinnfilmi.  

Esialgu ei olnud tal plaanis filminduse juurde nii pikaks ajaks jääda. „Kohe, kui olin kunstiinstituudi lõpetanud, kutsuti mind Tallinnfilmi. Mõtlesin, et vaatan mõnda aega, kuidas seal on. Tol hetkel ma ei mõelnud, et hakkan ainult filmi tegema ja pühendun täiesti sellele,” selgitab ta. „Mõni aeg” kestis mitukümmend aastat ning sinna sisse mahuvad nii Eesti kuldvaramu filmid „Põrgupõhja uus Vanapagan”, „Mäeküla piimamees” ja „Viimne reliikvia” kui ka Raamatu joonisfilmid „Suur Tõll” ja „Põrgu”.