Sulane Urmas helistas mulle.
„Armas Issand,” ütles ta. „Minu juures käivad inimesed... Ütlevad, et nemad ei usu koroonat, nemad ei usu vaktsiine, nemad ei usu maske, nemad usuvad ainult Jumalat. Ja paluvad, et kirik neid aitaks. Mul tuli selline mõte: kui hakata neile koroonavaktsiini pähe altariküünlaid müüma? Ma viilutaksin küünla ära nagu vorsti ja üks viilakas maksaks 50 eurot. Mis sa arvad sellest äriplaanist?”
Kiitsin mõttes jälle seda vana inglit, kes mulle omal ajal aru pähe pani. See oli veel enne maailma ja inimese loomist. Ma olin siis alles noor kukk, tähtsust täis. Mäletan, et seisin aiateiba otsas ja kiresin, et kui ma hakkan inimesi looma, siis teen nad kõik targad.
„Mina soovitan, et tee ikka lolle ka!” lausus mulle õrrelt üks vana, munemise ammu lõpetanud ingel. „Lollid on kasulikumad, küll sa näed!”
Kõvasti kaheldes otsustasin ma viimaks elukogenud ingli nõuannet järgida ja pole seda kordagi kahetsenud. Lollidest tõuseb tõesti tohutut tulu. Nende raha eest on ehitatud kõik kirikud, aga nende udar ei saa iialgi tühjaks – ainult lüpsa!
Altariküünlaid läheb meil endil tarvis. Nii tore ja romantiline on ju teinekord nende valgel veini juua ja mingit head mussi kuulata.
„Et inimesed jumalalt abi otsivad, on hea uudis,” ütlesin ma Urmasele. „Aga pea oma plaaniga siiski hoogu. Altariküünlaid läheb meil endil tarvis. Nii tore ja romantiline on ju teinekord nende valgel veini juua ja mingit head mussi kuulata. Kahju lollidele sisse sööta.”
„Need paar küünalt...” püüdis piiskop oma plaani kaitsta. „Meil on kapp küünlaid täis.”
„Kas sa tõesti arvad, et paarist küünlast piisab?” imestasin mina. „Sa ei tunne lolle! Nende nimi on leegion! Kapitäis küünlaid näritakse ära, nagu oleks rotiparv tuppa pääsenud. Ja ega meie ole ka mingid popsid, et põlve otsas äri ajame. Kui sahkerdada, siis suurelt. Kuula nüüd! Kõigepealt päästa valla kuulujutt, et ametlikud vaktsiinid pole midagi muud kui kuradi kusi. Kui seda roppu asja usklikule inimesele naha alla süstida, siis muutub kusi tinaks. Kui jõuab kätte viimnepäev ja kõik surnud üles äratatakse, siis jäävad vaktsineeritud endiselt haua põhja lamama, sest tina nende sees on raske ega lase paradiisi lennata. Panid kirja?”
„Ega lase... paradiisi... lennata...” pomises Urmas telefoni teises otsas. „Olemas. Mis edasi?”
Me ei hakka neid toitma, ei küünalde ega millegi muuga. Ega kirik ole puhvet!
„Edasi anna teada, et koroona vastu saab abi ainult kirikust. Las tulevad pühakotta. Aga me ei hakka neid toitma, ei küünalde ega millegi muuga. Ega kirik ole puhvet! Ütleme nii, et igavese immuunsuse annab see, kui natuke aega kirikut lakkuda.”
„Kuidas lakkuda?” imestas Urmas.
„Kuidas, kuidas!” pahandasin ma oma sulase aeglase taibu peale. „Nii nagu koer ennast lakub. Kevad tuleb, kirikud on pesemata. Kas sina tahad hakata, kalts käes, aknaid ja seinu küürima?”
„Ei taha,” nõustus Urmas.
„No näed, las siis kogudus käib keelega üle. Ja maksab see lõbu – no ütleme 60 eurot viisteist minutit ja 100 eurot pool tundi. Sulas. Ei hakka meie kaardimaksetega Rootsi panku nuumama!”
„Teeme nii,” vastas Urmas.
„Ja lase ehitada mingid trepid või tellingud,” õpetasin mina. „Muidu lakuvad kõik alt, aga torn, rist ja ülemiste korruste aknad jäävad tolmuseks.”
„Klaar,” kostis Urmas. „Hakkan tegutsema.”
