Eesti ühe suurema nakatumisega piirkonnas Lasnamäel on koroonaviirus end nüüd puust ja punaselt Tallinna siluetile joonistanud. Umbes 750-st Lasnamäe elumajast 600-s on vähemalt üks teadaolev nakatunu. Kolmandikus hoonetes levivad viiruskolded. Sisuliselt võib iga hoonet vaadates nentida: seisan silmitsi viirusega.
Viimane, mida viiruse rünnaku epitsentrisse sattunud lasnamäelased praegu vajavad, on taudi pärast stigmatiseerimine. Paljuski on sealne katastroofiline olukord tingitud just sellest, et paremalgi ajal on paljud poliitikud kippunud võtma Lasnamäed otsekui võõrkeha.
Eesti Päevaleht kirjutas kuu alguses (4.3), et koroonaviirus levib venekeelse elanikkonna seas just süsteemse ebavõrdsuse tõttu rohkem. Samal ajal heitsid mõned poliitikud ette, et igapäevakogemuse põhjal jääb mulje, justkui poleks keegi Lasnamäel maski kandmise vajalikkusest kuulnudki.
Lasnamäe nakkusohtlik siluett tuletab meelde, kui ebaõnnestunud on senine lõimumine. Kuid süüdlaste otsimise asemel tuleks linnaosale praegu kähku tuge pakkuda.
Mõlemal puhul räägivad linnaosa suured nakatumisnäitajad viimase 30 aasta lõimumise läbikukkumisest. Alates juba sellest, et Eesti pealinnas mitte ei leevene, vaid süveneb rahvuspõhine segregatsioon. Me ei hinga ühes rütmis. Sestap ka muukeelsete (siiani) väiksem ohutunne.
Ent Lasnamäel, mis oleks eraldi suuruselt teine Eesti omavalitsus, on teisigi spetsiifilisi jooni. Esiteks tiheasustus, mis viirusele väga meeldib. Teiseks suur hulk neid, kelle töö iseloom ei luba distantsi hoida.
Integratsiooniprobleemi kohe ei lahenda (võtkem see tõsiselt käsile pärast kriisi haripunkti). Ent erakorralisi samme Lasnamäe aitamiseks tasub kaaluda. Miks mitte pakkuda haiguspäevade hüvitamist esimesest päevast? Kasvõi lühikeseks ajaks, kuni hari möödub. Sellises katastroofis tuleb harjumuspärased kaanonid kõrvale heita.
Lasnamäe nakkusohtlik siluett paistab Tallinnas kaugele. Lasnamäe murelt pole lihtsalt võimalik silmi kõrvale pöörata.
