JUHTKIRI | Noorte ärakasutamist saab vähendada

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab järjekordsest noortetreenerist, kellele on esitatud süüdistus alaealiste kasvandike seksuaalses väärkohtlemises. Eetiliselt ja juriidiliseltki väärates tegudes, mis on kordunud ja kestnud aastaid.

Kõik need lood on selge märk, et lapsed vajavad seksuaalkasvatust. Andke sellele teine ja maailmavaateliselt meelepärasem nimetus, kui soovite, aga peame silmas kasvatust, mis annab lapsele arusaamise sellest, mida ei tohi täiskasvanu (või ka eakaaslane) temaga teha, enesekindluse sobimatuid lähenemiskatseid tõrjuda ja julguse neist teada anda, et ahistaja ei saaks karistamatult edasi tegutseda.

Paljudes päevavalgele tulnud juhtumites on ahistaja paraku saanud tegutseda pikalt. Sotsiaalmeedias oleme valmis paljastatud ahistaja surma mõistma, aga kui ta tegutseb meie oma kodukohas või -koolis, oleme pimedad või pigistame silma kinni? Loodetavasti pole see reegel, aga igatahes vajavad laste vihjed ja kaebed senisest rohkem tähelepanu ja tõsisemalt võtmist.

See pole ainult spordi ja treenerite probleem. Kes julgeb kinnitada, et seda pole näiteks muusikaõppes, teatriringides ega muudes huviringides?

Au neile ahistatutele, kes on oma lugudega tagantjärele päevavalgele tulnud – nii kaitsete teisi. Mida suurema põlu alla ahistamine satub, seda tõenäolisem on, et ahistajad hoiavad end tagasi või võetakse varakult rajalt maha.

Kuna väikses kogukonnas, nagu väikelinn või mingi spordiala või muu harrastuse tsunft, võib noorel ikkagi olla keeruline esitada täiskasvanu vastu seksuaalse ärakasutamise süüdistust, võiks üks lahendus olla abiliin, kuhu noor saab oma murega pöörduda.

Lihtne asi, mida saaks küllaltki kiiresti teha, on lisada noortega töötavate inimeste töölepingutesse ja -juhenditesse punkt, mis selge sõnaga keelab õpilaste ja juhendatavatega semmimise ning näeb selle eest ette trahvi.

Seksuaalse enesemääramise ea tõstmine, mis tuli uuesti päevakorda Nõmme Kalju treeneri tõttu, tuleb samuti ära teha. Sellele võib küll leida vastuväiteid, aga 14 aasta asemel 16 on teistes Euroopa riikides siiski tavaline ja selle järele on ühiskonnas selge sotsiaalne nõudlus.

Neid abinõusid ei ole vaja üksnes laste ja noorte, vaid ka „erihuvideta” treenerite-juhendajate-õpetajate (eriti kui nad on meessoost) kaitseks. Ahistajate vari langeb teenimatult neilegi.