Aafrika mõistatus. Kas pandeemia on Mustal Mandril tõesti kulgenud leebemalt?

Ametlikku statistikat uskudes paistab, et Aafrika riigid on pandeemiaga võideldes olnud eriti edukad.

Detsembris avastatud uus ja ohtlik koroonaviiruse tüvi viis Lõuna-Aafrika vabariigi nakatumiskõvera uutesse kõrgustesse ja hakkas levima ka mujal maailmas. Aafrikas tervikuna on aga nii nakatumisnäitajad kui ka suremus olnud pandeemia kestel väiksemad kui Euroopas või Põhja-Ameerikas.

Ajakirja New Yorker palvel püüdis mõistatust lahendada Yale’i ülikooli majandusteadlane Mushfiq Mobarak. Ta arvab, et kõige tähtsam faktor COVID-19 tõsiduse hindamises on patsientide vanus. Arengumaades on mediaanvanus tihti alla 30 aasta, arenenud riikides aga palju kõrgem. Näiteks on pool Nigeeria elanikke alla 18-aastased. „Pärast 30. eluaastat kahekordistub koroonasse suremise tõenäosus iga lisanduva kaheksa aasta järel,” hindas Mobarak.

Samal ajal tuleb Mobaraki sõnul arvestada ka ühiskondlikke tavasid, mille järgi võiks suurem suremus olla just arengumaades. Pandeemia algusjärgu ajal prognoosides kasutatud faktorite seas oli ka keskmises leibkonnas koos elavate inimeste arv. Kuna eriti palju nakatutakse just pereringis, peaks viiruse levik olenema koos elavate pereliikmete arvust. See arv on suurem ennekõike arenguriikides, kus seega võiks eeldada hoopiski hullemat olukorda. Ametlikud arvud väidavad aga vastupidist.