Ideaalis peaksime saavutama selle, et ükski koroonahaige ei läheks haigena tööle üksnes selle tõttu, et tal pole rahaliselt muud võimalust. Ideaali poole liikumiseks on kolm võimalust: hüvitada ka esimene haiguspäev, tõsta hüvitise määra, mis praegu on 70% palgast, või teha mõlemat.

Need viisid tekitavad ka küsimusi. Esimene ja kõige kergemini ületatav on see, kas riigil jätkub raha. Arvestades, kui palju ja suuri kulutusi on riik pandeemia peatamiseks juba teinud, ei ole raha takistus – eeldusel, et hüvitamise suurendamisest on tõesti kasu. Eelarvedefitsiidi katteks saab ju kasvõi laenu võtta. Tallinnale võib lubadus minna maksma kuni 750 000 eurot kuus ja see pole riigieelarve suuruse mõttes ületamatu summa.

Haiguspäevade hüvitamise määr mõjutab otseselt viiruse levikut seal, kus töö iseloom ei võimalda kodukontorisse jääda.

Esimese haiguspäeva hüvitamise puudus seisneb selles, et küllap leidub inimesi, kes püüavad võimalust kuritarvitada. Ent Tallinna moodi lahenduse puhul ei pruugi oht olla liiga tõsine, sest 30 euro saamiseks tuleb linnale esitada eraldi taotlus, inimene ei saa seda koos haiguslehe kinnitamisega automaatselt kätte.

Teisalt on põhjust mõelda, et vahest on peamine, miks haiguslehele jäämist välditakse, hoopis 70% piirang. Näiteks töötaja, kelle haigushüvitis on palga tõttu 30 eurot päevas, kaotab kümneks päevaks haiguslehele jäädes teisest kümnenda päevani kokku umbes 100 eurot, kümnendiku kuu sissetulekust. See on esimese päeva tasust suurem põhjus jätta väikesed sümptomid tähelepanuta ja tööl edasi käia.

Valitsus, kaaluge hüvitise piirmäära tõstmist ajutiselt 100%-le või vähemasti 80–90%-le! Teema on pakiline. Möödunudsügisene koroonaviirusega nakatunute arvu suurenemine – vundament praegusele nakatumisele – võib osalt olla selle vili, et eelmine valitsus venitas otsusega hakata haiguspäevi hüvitama teisest päevast varasema neljanda päeva asemel. Haiguspäevade hüvitamise kord mõjutab otseselt viiruse levikut töökollektiivides, kus töö iseloom ei võimalda kodukontorisse jääda.