Nüüdseks on lõplikult selge, et kui ise ei tee, siis ega keegi teine ka ei tee. Poliitikud võivad ju paatoslikult rääkida, et oi, sport on tähtis, aga lõpuks pole aastatega midagi muutunud. Kas treeneriamet on võrdsustatud pedagoogi omaga? Kas spordikoolid on taastatud? Kas Eesti on mõne olümpia korraldanud? Rekordeid ja tipptulemusi tuleb teha sandisentide eest, hea kui riigi kulul tennisedki jalga saad.

Kui Koit Toome sobib kultuuriministriks, siis miks ei peaks meie spordisangarid sobima presidendiks. Kui suur kevad käes ja ilmad soojemad, hakkab neid kandidaate iga kivi alt välja tulema, muudkui vups ja vups. Näe, Tarmo Soomere juba tegi avangu. Sestap on õige haarata nüüd kohe initsiatiiv, valida spordirahva hulgast isekeskis parim kandidaat välja ja alustada ulatuslikku kampaaniat „Terve Eesti eest!”. Valik on vägev.

Gerd Kanter. Tema kasuks räägivad esiteks traditsioonid. Kuidas sai Eestimaa rahvas endale omal ajal kuninga? Ikka nii, et korraldati arhailine kettaheitevõistlus ja Kalevipoeg kindlustas juba esimeses voorus esikoha. Nüüdki tuleks nõnda teha. Eks vaatame, mida Jüri Ratas või Tarmo Soomere heiteringis Kanteri vastu suudavad. Kanter oleks presidendina väga tasakaalukas ja ratsionaalne, otsiks kompromisse, ei lõhestaks kedagi ega midagi, kõigile sobiks. President on riigi visiitkaart – miks ei võiks Eesti juht olla kujult suur ja võimas? Kujutage ette pilti, kus 196-sentimeetrine ja 125-kilone Kanter surub kätt 170-sentimeetrisel Vladimir Putinil. Tema kõrval oleks Venemaa president ju tõeline kämbu!
Gerd Kanter

Erki Nool. Neid vabariigi aastapäeva kõnesid oodataks ikka kannatamatult. Erinevalt varasematest presidentidest räägiks endine kümnevõistleja asjadest otse ja ausalt. Ei peidaks mõtteid segastesse kunstilistesse kujunditesse, mida peavad eksperdid pärast meedias mitu päeva lihtrahvale selgitama, vaid tulistaks otse: nätaki, nätaki, nätaki! Kõik ikka nabakümnesse. Eesti keeraks liberaalselt teelt konservatiivsuse poole: kui ikka Brüsselist tuleb mingi kummaline ukaas, siis Nool ei koogutaks, vaid ütleks ilma filtrita, mida asjast arvab. Kokku saaksime hoida presidendi suhtekorralduse polgu kulude arvelt – olümpiavõitja suuvoodreid ei vaja. Koolis hakkaks kehaline kasvatus toimuma iga päev ja mitu korda ning lillede ja liblikate asemel saaksid õpilased päevikusse ikka päris hindeid. Ludrid kahtesid, mitte sabaga kolmesid.

Erki Nool, ütleb, mida mõtleb, ei karda kuraditki.

Kristina Šmigun-Vähi. Ta on naine, kes saavutab tänu piiritule tahtejõule seda, mida tahab. Küll saaks seda kõike ka Eestile. Maksimalist. Jutt kohast Euroopa esiviisikus oleks tema jaoks vastuvõetamatu – kõik alla esikoha on põrumine!

„Kallis Eesti rahvas...” ütles Šmigun teleekraanil otse-eetris raskel ajal, kui teda süüdistati alusetult dopingu kasutamises. Ja me sulasime! Selline ta on – ülimalt siiras ja kartmatu. Ka toona ei pistnud ta pead jaanalinnu kombel liiva alla ega peitnud end ajakirjanike eest ära. Võitles, kuni sai võidu. Kui Šmigun peaks presidendina kõnet, siis räägiks ta otse peast ja südamest, mitte ei loeks kellegi kirjutatud teksti maha. Ta on ka poliitikas juba vilunud kala ja teab, mida tähendavad valimised. Reformierakonna ridades teenis ta 2019. aastal 2002 häält ja pääses riigikokku. Ta lööks üle kõik Kersti Kaljulaidi maratonide tipptulemused.
Kristina Šmigun-Vähi juhtimisel kasvaks uus võitjate põlvkond.
Anna Levandi. Vaat see on naine, kes sobiks Eestit juhtima! Graatsiline, stiilne ja särav, otsekohene ja sõnaosav, elus läbi löönud, kõike on teinud alati suure hinge ja kirega, tööd ei karda. Äratuskell tiriseb hommikul kell 5.30. Neiupõlves Kondrašova nime kandnud Anna Levandi oleks suurepärane rahvuste ühendaja ja lepitaja. Musternäide ideaalsest integratsioonist, ei kujuta ette, et kellelgi oleks midagi vastu öelda. Boonusena saaksime šarmantse esimese härra – Allar Levandi.
Anna Levandi juhtimisel liiguks Eesti riik graatsiliselt edasi, mitte ei koperdaks nagu kits libedal jääl.
Jaak Salumets. Kas me tahame jutumeest või tegude inimest? Mitte et legendaarne korvpallitreener ei oskaks ladusalt kõnelda, kuid teod kõnelevad tema eest kõige paremini. Kas Lennart Meri viis Kalevi Nõukogude Liidu meistriks? Kas Arnold Rüütel tuli Eesti koondisega EM-il kuuendaks? No millest me siis räägime?! Salumets on seda kõike teinud! Korvpalliliidu presidendina lubas Salumets: 2022. aastal mängib Eesti koondis EM-il. Ja mängib! Ta lubas ka, et järgmisel EM-il jõuab koondis kaheksa hulka. Küll jõuab! Salumets tõstaks treeneritel palku ja jagaks neile hommikuti tervist rikkuva ameti pärast klaasikese rammusat piima.
Jaak Salumets, mees kes teeb ära.

Urmo Aava. Kas teile ei tundu, et Eestil pole pikemat aega olnud mingit suurt eesmärki? NATO-sse saime, Euroopa Liitu saime, nüüd nagu ei teagi, mida või kuhu tahta. Viimased suured sihid on olnud üritus korraldada üks referendum, kus kinnitame, et mees võib tõepoolest naisega abielluda, ning lisaks pingutame hoolikalt maske, et suvi saabuks ikka juunis, mitte alles detsembris. Tere tali!

Eestisse ralli MM-etapi toonud Urmo Aava on mees, kes julgeb mõelda ulmeliselt suurelt ja teab, kuidas hulle asju ellu viia. Ta on rahvusvaheline persoon, kes astub ühest kabinetist teise ja kui ei saa uksest, läheb aknast. Välja tuleb lepinguga. Eesti presidendina seaks ta ilmselt eesmärgi koloniseerida Marss enne Elon Muski ja suure tõenäosusega saaks ta sellega hakkama.
Urmo Aava juhtimisel oleks Eesti varsti G8 liige Itaalia asemel.

Aivar Pohlak. Kaks ametiaega Eestit valitsenud Lennart Meri ja Arnold Rüütel on Pohlaku kõrval poisikesed. 1992. aastal sai rahvas presidendivalimiste esimeses voorus kaasa lüüa: Rüütel teenis 41,8% ja Meri 29,5% hääli. Ent Pohlak on juba kolmel korral valitud Eesti jalgpalli liidu presidendiks ja viimati sai suisa 100% hääli. Ja valitakse kevadel jälle.

Pohlak oleks filosoof-kuningas. Ta lähtuks sügavamast loogikast, väärtustest ja üldise heaolu kasvatamise maksiimist. Tegelikult ongi ta toonitanud, et tegeleb jalgpalli asemel Eesti ühiskonna arendamisega. Ilmselgelt on siiani tema võimalused piiratud olnud, Eesti presidendina saaks ambitsioonika plaani paremini ellu viia. Esimese asjana kaotaks Pohlak ära parteides lokkava korruptsiooni, muutes rahastamissüsteemi. Edaspidi oleksid erakondade juhtidel Pohlakuga korra aastas arenguvestlused, kus nad selgitavad ausalt, mida sepitsevad. Pohlak kuulab, küsib ja teeb iga kord vastavalt asjaoludele õiglase otsuse – kellele ja kui palju toetust ning kes läheb otse türmi. Raha selleks ei tule riigieelarvest, vaid FIFA ja UEFA solidaarsusmehhanismidest.
Aivar Pohlak algataks ühiskonnast kurjuse väljajuurimise.
Rivo Vesik. Jah, temagi on juba 40 täis ja saab vabalt presidendiks kandideerida. Kui Eestis valiks presidenti rahvas, saaks Vesik 738 201 häält, sest just nii palju elab siin naisi. Välimuse poolest jääb ta maamunal alla ainult ühele inimesele, kelleks on endine keskkonnaminister Rain Epler. Venemaa rannavolle koondist treeniv Vesik siluks teravaks muutunud suhteid idanaabriga, kasvataks Venemaale eksporti ja hakkaks ellu viima oma hullu valimislubadust. Nimelt kuivendaks ta kogu Eesti maismaa, muudaks selle kõrbeks ja rajaks siis kõikjale rannavolle platse. Saalivõrkpalli saaks edaspidi harrastada üksnes Saaremaal.
Rivo Vesik - tulevikku vaatav presidendi kandidaat, kes oskab kõnetada ka nooremat põlvkonda.
Tarmo Tiisler. „No nii. Tervitame kõiki Eesti spordisõpru!” Tuntud telenägu on alati reibas, heatujuline ja üdini optimistlik. Ta usub enne iga Eesti koondise mängu, et nüüd on koitnud suur päev. Kui läheb kehvasti, pole ta pettunud ega põrmugi sapine, vaid hooliv ja osavõtlik. Samamoodi suhtuks ta kõikidesse eestlastesse: kuulaks ära iga üksiku kaasmaalase mure, patsutaks õlale ja leiaks trööstiva sõna. Peale selle on Tiisleril lai silmaring, tema kirjatükkides on sügavust ja pärast raadiost telesse kolimist on ka välimus muutunud igati parketikõlblikuks.
Tarmo Tiisler paneks kõik eestlased vabatahtlikult ja rõõmuga Tartu maratoni läbima. Aega enam ei võetaks, kohti ei jagataks ja pettunud Priit Pullerits kuulutaks karjääri lõppenuks.