NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: keelatud rõõmud

Loengud toimuvad veebis, kohvikud ja kõrtsid on kinni, sõpradest tuleb püsida kahe meetri kaugusel... Päris õudne hakkab.

Aprill on juba raudselt kevadkuu ja kui ma veel ülikoolis käiksin, ei jätaks ma lisamata, et mätas kannab. See tähendas tollal seda, et võis osta koos sõpradega poest mõne õlle ja ronida üles Toomemäele, kus oli hüva kraami manustamiseks mitu varjulist pingikest.

Jah, mida kõike võis ülikoolipäevil kevaditi korda saata! Aga mitte ainult kevaditi, tudengil juhtus kogu aeg midagi. Kodusest ja turvalisest Tallinnast Emajõe Ateenasse siirdumine tähendas pea ees vette viskumist. See oli umbes sama, kui pingviin seaks ennast sisse kõrbes või latikas kuival maal.

Mul on kahju vanainimestest, kelle juurde ei lubatud koroonaohu tõttu lapsi ega lapselapsi, aga mul on veel rohkem kahju neist noortest, kelle elu üks ilusamaid aastaid sedasi õhust tühjaks lasti ja maha kriipsutati.

Meenutan helgeks minevikuks saanud tormilisi aegu ja mõtlen samal ajal nende noorte peale, kellest said esmakursuslased möödunud sügisel. Mis on nende elus muutunud? Loengud toimuvad veebis, kohvikud ja kõrtsid on kinni, sõpradest tuleb püsida kahe meetri kaugusel... Päris õudne hakkab.

Minu jaoks oli esimene kursus maailma avastamise aeg. Kõik avardus, kõik muutus ja mitte vähehaaval, vaid totaalselt, pauguga. Iga päev tõi uusi tuttavaid ja öö andis veelgi lisa, sest ühikatoa uks ei käinud lukus ja igal suvalisel hetkel võis keegi siseneda meie niigi ülerahvastatud tuppa. Loengus sai näha värvikaid professoreid ja ülikooli peahoones ajaloolisi auditooriume. Pärast loengut sai külastada Tartu kuulsusrikkaid restorane, eesotsas legendaarse Humala õlletoaga, mis oli pidevalt maast laeni mehi täis ja mille ukse taga lookles iga ilmaga saba. Veidi hiljem tekkis võimalus liituda ka vastselt taastatud akadeemiliste organisatsioonidega, mis tähendas jällegi kümneid uusi tuttavaid, kirglikke koosolekuid ja hiliste öötundideni kestnud õllelaudu...

Pidevalt olid su ümber inimesed, pidevalt toimus midagi, pidevalt olid sa kas kergelt purjus või kergelt armunud. Nädalavahetusel sõitsid sa sellest kõigest üsna väsinuna koju, aga sedagi oli võimalik teha üksnes puupüsti täis rongi või sama puupüsti täis bussiga. Või hääletada Tartu maantee ääres, lootuses, et mõni auto kinni peab ja su peale võtab. Selline oli tudengielu, selline nägi välja esimene kursus.

Ja nüüd, koroona tõttu – sa astud ülikooli, aga tõenäoliselt ei kohtugi näost näkku oma kursusekaaslaste ega õppejõududega, vaid jõllitad neid üksnes arvutiekraanilt, konutades ise vanematekodu diivanil. Ning see ongi kõik. Kogu moos. Pole pidusid, pole üritusi, sa ei saa minna ühikas tüdrukute toast süüa nuruma ega sõbraga baari viina võtma. Mul on kahju vanainimestest, kelle juurde ei lubatud koroonaohu tõttu lapsi ega lapselapsi, aga mul on veel rohkem kahju neist noortest, kelle elu üks ilusamaid aastaid sedasi õhust tühjaks lasti ja maha kriipsutati.

Nüüd, koroona tõttu – sa astud ülikooli, aga tõenäoliselt ei kohtugi näost näkku oma kursusekaaslaste ega õppejõududega, vaid jõllitad neid üksnes arvutiekraanilt, konutades ise vanematekodu diivanil. Ning see ongi kõik. Kogu moos.

Ehkki loodetavasti ma siiski eksin. Muru kasvab ka läbi asfaldi ja Romeod ei kohuta isegi mitte Capulettide mõõgad, kui ta soovib külastada oma Juliat. Kirjandusest ja filmikunstist teame küllaga süžeesid, kus sõja ajal hiilisid noored komandanditunnist hoolimata ikkagi salaja tänavale, et sõbraga kokku saada või oma armastatuga aega veeta. Et keset kõike seda häda ja viletsust natuke tõeliselt elada. Muidugi – seda ei tohi teha! Aga nagu ütles Toots Kiirele: „Maailmas on palju asju, mida ei tohi, aga ikkagi tehakse.” Salaja muidugi. Ainult puruloll riputab tõendusmaterjali üles sotsiaalmeediasse. Ja üksnes purukorralik suudab elada pidevalt reegleid järgides. Kaunist aprilli!