Me tegime Rottermanni kvartalisse uue galerii, mille avamegi täna, 1. aprillil. Koht on põnev ja nad ootavad meid. Esimese näitusena avatakse Priit Koppeli „Tugitoolisport”. Ta tegi raamatutäie karikatuure sel teemal ja kuna Rottermanni kvartali omanik Urmas Sõõrumaa on spordiga tihedalt seotud, siis see sobis.

Piirangute tõttu me küll ei kavatse laiahaardeliselt ja suurejooneliselt avada. Kuus inimest, kes on ideega seotud, kogunevad kõiki nõudeid järgides. Muud midagi. Aga näitust näeb virtuaalselt.

Minu jaoks on see hea märk, et Eesti huumor elab ja karikatuur elab. Karikatuuriga on muidugi see asi, et ta ei kuulu kuhugi. Ei kunstivalda, ei ajakirjandusvalda, samas ajakirjandus ilma karikatuurita läbi ei saa.

Kuidas rahvushuumor kujuneb? Iga rahvas saab naljast aru ikkagi erinevalt.

Nii on ja see on täiesti normaalne. Mina ei saaks kindlasti aseri või Kesk-Aasia naljadest aru. Tähendab, räägid grusiinile, et ta on neli päeva kodunt ära ja kindlasti ta naine petab teda. Sellepeale grusiinlane läheb koju ja teeb oma naisega midagi jubedat. Ta on täiesti veendunud, et näe, juba eestlasedki teavad, mis seal toimub. See muide ei ole minu peast, see on elust enesest ja toimus kunagi Moskva rongis. Eesti mehed mõtlesid, et viskavad nalja, aga üks hetk, kui said aru, et mägedepojal on tõsi taga, jäid ikka väga vait.

Üks asi, mille elus ära olen teinud, on Maalehe piibujuttude kaks raamatut. Ma ei ole seal mitte ühtegi lugu ise välja mõelnud, kõik on mulle saadetud. Ja see ongi rahvahuumor.

Eestis ongi jäänud vaid Maaleht, kes lepinguväliselt inimeste nalju vastu võtab. Eesti Ekspressi naljanurk on ainult lepinguliste tegijatega täidetud. Natuke liialdades on Maaleht justkui omal ajal Pikker, kus tuldi kokku pandi pildid laua peale ja toimetus valis avaldamiskõlbuliku materjali välja.

Seetõttu olen ma teisipidi meie huumori pärast natukene mures. Kui tahad nalja teha, siis ei jäägi muud üle, kui minna stand-up komöödiat tegema. Võid ju igal hetkel Telliskivi linnakus oma nalju ette lugeda.

Milliste rahvastega eestlased samade naljade peale naeravad? Mulle näib, et rohkem sakslaste ja venelastega, kui soomlaste või rootslastega.

Jaa, see on sulatõsi. Meie huumorigeen on venelastega sarnane. Eks me oleme nendega ka palju läbi käinud. Venelased on superhead humoristid. Ma ei tahaks kedagi esile tõsta või maha laita, aga tuleb tõdeda, et venelased oma humoreskides ei ropenda, eestlased ropendavad. Olgugi, et nad oma igapäevases kõnes võivad panna -matte ette ja taha, aga naljades seda ei ole.
Näiteks minu põlvkonna inimestel on vene humoristid suureks eeskujuks, kasvõi Arkadi Rait?

Mul on üks väga hea näide näiteks selle ropendamise kohta. Mul oli üks sugulane, kes kunagi ei öelnud, et nihuta oma tagumikku. Ta ütles, et liiguta oma moraalset palet, ma istun su kõrvale. Sellest piisas, et sünnipäevalaudkond naerma ajada. See on minu meelest hea näide, kuidas saab ka ilma roppusteta. Võib muidugi vaielda, mis asi see roppus on.

Kuidas ise stand-up komöödiasse suhtud? Mujal maailmas on see terve tööstus, samas saalitäit kinnist Eesti publikut võib olla päris keeruline naerma panna?

Meil punnitatakse siin kasvõi videotes ja teles neid stand-upe teha. Tõnis Niinemetsal on häid asju küll ja ta ise on väga tore. Mulle meeldivad ka tema intervjuud. Aga jällegi, kui olen ka ise üksipäini ja mõtlen, et nüüd ma hakkan nalja tegema, siis ei tule. No lihtsalt ei tule. Mitte kuskilt otsast. Võtad koera rihma otsa ja lähed metsa vahele jalutama ja oled enda peale pahane, et mis humorist sa oled. Eestis on võimalik hea stand-up humorist olla, aga selleks on vaja väga palju vaeva näha. Ja tuleb tunda põhjalikult eesti keelt.

Kas järgmine põlvkond veel naerab samade naljade peale, mis nende vanemad? Kas huumor suudab põlvkondi liita?

Kindlasti mitte. Ma olen üks huumorimuuseumi asutajatest. Minu idee see kunagi oli ja ma viisin selle täide. Viis aastat üksipäini punnasin, siis tuli huumoriliit sappa ja pandi ametlik kokkulepe kirja. Huumorimuuseumisse tuli 1. aprillil kaks-kolm aastat tagasi Eesti Televisioon – Maahommik soovis saadet teha. Saadet teinud tütarlapsed vaatasid vanu Pikri aastakäike, siis küsisid arusaamatuses, et kus see nali siin siis on.

Tänapäeval enam ei toimi Chaplini-aegne jalaga tagumikku huumor. Samas Chaplini filmid on ju super vaadata isegi praegu. On üksikuid nalju, mis kestavad läbi aegade. Neid oskas teha Edgar Valter. Samas Hugo Hiibuse raketinaljad, mis kuulusid nõukaaega, ei ütle täna enam kellelegi midagi. Hiibus omal ajal kõndis ka piiri peal, et kas ta saab esinemiskeelu või mitte.

Kas huumor võiks integratsioonivahendina Eestis toimida? Pean silmas eeskätt vene keelest elanikkonda.

Muidugi võib. Aga selleks peab olema hea tahtmine. Eesti ja vene naljad ei ole suuresti erinevad. Muidugi kui ma joonistan Putinit, siis keegi väga venemeelne võib ju solvuda, samas kui eesti mees võib naerda. Kuid peale poliitika on ju olemas ka lihtlabased teemad – või, noh, mis lihtlabased, vabandust – eesti mees armastab venelannat või vastupidi. Ja sealt juba võibki väike nali tulema hakata.

Meil oli nõukaajal kultuuriülikool ja minu juhendajaks sattuski Hugo Hiibus. Ta rõhutas ikka, et huumoriga ei tohi kellelegi haiget teha.

Üks näide oli see, et kui näed filmis karupoega tagumiku peal mäest alla laskmas ja uperpallitamas, siis see ajab naerma. Aga karupojal võib olla täitsa valu, sest teine jääkaru ajab teda võib-olla taga.
Või kui hunt sattub kitse ja vasika peale, siis kitseema teeb kõik selleks, et hundi tähelepanu endale tõmmata. Ta hüppab ja kargab ja teeb muid lollusi. Aga naljast on asi kaugel – ta püüab vaid päästa oma last.

Meil on venelastega suur ühine huumorilävi. Inglaste naljadest peab aru saama. Neil on omaette huumor, aga see on superhea. Milline lätlaste ja leedukate oma on – sellest ma ei tea mitte midagi, olgugi, et oleme naabrid. Küll tean Lätist ja Leedust mõnda väga head karikaturisti.

Kui küsin nimetada Eesti parima koomiku läbi aegade, kelle ütled?

See on kõige raskem küsimus. Eks omal ajal oli Gori. Väidetavalt – tuginen siin jälle Hiibusele - oli Gori üks rikkamaid kunstnike või karikaturiste. Ta istus kõrtsis ja jälgis inimesi. Vaatas, mis neil seljas on, mida nad rääkisid, mida jõid ja sõid. Nii ta pildid sündisid. Kõik ta joonistused oli omaette karakterid.

Täna on nii minusugusel pensionäril kui peaministril ülikond olemas. Selles mõttes on humoristide elu kindlasti paremaks läinud.

Kas loetud artikkel vastas Teie ootustele?
Ei ole üldse rahul Olen väga rahul