Kuigi koroonapandeemia möllab kogu maailmas edasi, saab seegi katsumus kord otsa. Arvestades, et esimene ehmatus peaks nüüd möödas olema ja me oleme hästi-halvasti suutnud ka oma elukorraldust pandeemiast tulenevate piirangutega kohandada, oleks tagumine aeg hakata mõtlema, mis edasi saab.

Sest mitte ainult Euroopa Liit ei arene kriiside kaudu, nagu on tavaks öelda, vaid tegelikult teeb seda kõik nii sootsiumis kui ka looduses. Naiivne lootus, et kõik taastub samasuguseks, nagu enne oli, pole realistlik. Ammugi kriisi puhul, mida Maailmapank peab alates 1870. aastast sügavuselt neljandaks kahe ilmasõjaga seotute ja suure depressiooni järel ning ulatuselt pretsedendituks, sest see on esimene kord, kui hõlmatud on lausa kõik maailma riigid. Herakleitose klassikaline sedastus, et pole võimalik astuda kaks korda samasse jõkke, on olukorra mõistmiseks ehk igati käepärane juhis.

Mistõttu, kõrvuti sellega, et leevendatakse kriisi negatiivset mõju, oleks tark heita pilk tulevikku ning püüda läbi mõelda ja ette valmistada see, kuidas pärast kriisi võimalikult hea arenguimpulss saada. Umbes nagu kosmoseaparaadiga, mis universumi sügavustesse lennates kasutab kiirenduseks taevakehade gravitatsiooni.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega