Eks ta ole mitme otsaga asi. Rännata rändamise pärast on tõesti tore, ent kui see on töö... Pead sattuma sinna, kuhu sattuda ei tahaks – kõikvõimalikud konflikti- ja muud kahtlased piirkonnad, kust mõistlik inimene eemale hoiab. „Või pead tungima Gaboni kõrvalisse metsa, mis on koduks vaesunud kogukondadele ja haigetele ahvidele, kes kannatavad ebola, otsekui ulmeromaanist pärit kohutava, silmamunasid veritsema paneva nakkuse käes. Ja nüüd mu jäsemed vappusid ja tulitasid. Mul oli palavik ja mind ajas iiveldama. Teadsin, et pean jõudma vannituppa enne, kui mu sisikond hooga välja tuleb,” kirjeldab Reeve üht episoodi oma „mõnusast ja mugavast” elust. Tal läks seekord hästi, polnudki ebola vaid „kõigest” malaaria ning õnneks leidus doktor, kes suutis ta terveks ravida.

Reisimise fännid võivad ilmselt toriseda, et Reeve pühendab oma raamatus üsna mahuka osa lapsepõlvele ja teekonnale, mis ta telesaatejuhiks saamisel läbima pidi. Teisalt on huvitav jälgida, kuidas noorest pätist kasvab mõistlik inimene ja töötu noormees suudab pärast ennastsalgavat rügamist saada miljonäriks ja üleilma tuntud persooniks.

Aga need reisid... Raamatus võtab Reeve ette rännaku Kesk-Aasia stan-riikidesse: Kasahstani, Usbekistani Kõrgõstani ja Tadžikistani. Ning üllatub ja imestab. Vanem põlvkod kehitab vaid õlgu, sest on nõukogude ajal seal viibinud ning kõike näinud. Pole seal hämmastavat midagi, et õigetelt inimestelt saab maailma parimat kalamarja ja lambakorjusega mängitakse polot ja hotellides jooksevad ringi prussakad.

Lisaks käib Reeve veel Transnistrias, Mägi-Karabahhis ja Kongos, mis pole just maailma turvalisemad riigid. Niisiis on ta elu põnev küll ja oht lööb vere keema, aga vaevalt on maailmas palju neid, kes sinna puhkust veetma roniks. Seega tutvume maailmaga turvaliselt, raamatu kaudu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid