Eks see ole mõttekoht. Kui nüüd arutlema asuda ja võtta aluseks Eesti alad, siis tundub, et kõige väärikam ja väärtuslikum aeg, kui arvestada inimest ja elukeskkonda, olid aastad enne esimest ilmasõda ehk ajajärk, kui toimusid Oskar Lutsu „Kevade” sündmused. Ärme räägi venestamisest ja jätt-tähest vaid just elukvaliteedist. Suurim osa eestimaalasi paiknes maal, oli kaks suurlinna, kus sai omandada haridust, pisut väikelinnu, kust sai soola ja muud tarvilikku. Inimesed tegid tööd ja elasid kenasti ära, toit oli laual, lugemisvara jätkus, ekraane polnud, elurõõme jätkus... Kui lisada sellele raadio, kust saaks kuulata uudiseid, tarku mõtteid ja muusikat... Kas väärt eksistentsiks olekski enamat vaja?

Paraku oli suurlinnastumine juba „Kevade” ajajärgul juba käimas. Ja mida inimkond sellest võitis? Tunglemine, rämpstoit, mõttetu aiapäkapikkude tootmine, ületarbimine, töökohad, kus inimesed otsivad asendustegevust, et palk välja teenida (a la kohanimede muutmine, sest Litsmetsa ja Munalaskme ei kõla kenasti) ja kõike muud säärast.

Juba Piiblis, nagu „Metropolis” kirjutet, mõisteti linn hukka.

„Esimeses Moosese raamatus on linn inimkonna upsakuse sümbol. Jumal ütles inimestele, et täitke maa ja alistage see enesele. Kuid tema käsust ei tehtud välja, sest inimesed kogunesid karjakaupa linnadesse ja täitsid need eneseuhkuse sümbolitega.

Vana Testamendi arvamus ei peaks meid üllatama: kahel viimasel aastatuhandel enne Kristust olidki linnad vägivalla ja hirmude paik, vastandudes pastoraalsele idüllile ja lihtsale elule. Selline vaateviis on arvamust linna kohta mõjutanud meie ajani välja. Lääne kultuuris on kahtlemata olemas linnavastane allhoovus. Jean-Jaques Rosseau kõlab nagu mõni Vana Testamendi prohvet, kes linna peale vastikusega vaatab, kui ta kirjutab, et suurlinn on „täis riukalikke muidusööjaid, kel pole usku ega põhimõtteid, ja kelle kujutlusvõime, mis on nüristunud laiskusest, tegevusetusest, naudinguhimust ja suurtest nõudmistest, loob vaid koletisi ja leiutab vaid kuritöid.”

Ja mida Rosseau valesti ütles? Ja kes keda toidab, kas linn maad või maa linna? Äkki koliksime kõik Monacodesse või Hongkongidesse troppi kokku hea elu peale? Sinnapoole liigumegi.

„Täna kasvas linnaelanike arv maailmas veel ligi 200 000 inimese võrra. Sama juhtub homme, ülehomme ja järgnevail päevil. Aastaks 2050 elab linnades kaks kolmandikku inimkonnast. Oleme tunnistajaks suurimale migratsioonile ajaloos ja see on kõrgpunktiks 6000 aastat kestnud protsessile, mille tõttu on meist käesoleva sajandi lõpuks saanud linnastunud liik,” kirjutab autor eessõnas.

Ben Wilson kirjeldab raamatus „Metropol” põhjalikult linnade tekke ajalugu ja peab metropole inimkonna päästjaiks. „Neist 200 000 inimesest, kes täna linna kolisid, põgenevad paljud maakohtades lokkava vaesuse eest. Kui maa enam elatist ei anna, jääb ainsaks võimaluseks linna minna. Lisaks pakuvad linnad võimalusi, mida mujalt ei leia – nii on see alati olnud. Kuid nad nõuavad oma elanikelt leidlikkust ja vaimukindlust. Arenevate linnade räämas ja ebasanitaarsed slummid on sageli ühed kõige ettevõtlikumad paigad meie planeedil. Ühtlasi tekivad seal keerukad vastastikuse toetuse võrgustikud, mis aitavad megalinnaelu raskuste ja hädadega toime tulla. Üks Aasia suurimaid slumme, Mumbais asuv Dharavi, suudab ligi miljon inimest ära mahutada vaid kahele ruutkilomeetrile. Umbes 15 000 ühetoalist töökoda ja tuhanded mikroettevõtted moodustavad sisemajanduse, mis toodab miljard dollarit aastas. Paljud sealsed inimesed töötavad ümber Mumbai ülejäänud 20 miljoni elaniku tekitatud prügimägesid. Hoolimata uskumatust asustustihedusest ja korravalve (või muude põhiteenuste) puudumiseston Dharavi, nagu ka teised India megaslummid, ringijalutamiseks üllatavalt ohutu paik.

Käputäis iseõppinud arvutinohikuid alustas 355--ndate lõpuaastatel ühel Lagose tänaval ja nüüdseks on nad selle muutnud suurimaks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia turuks Aafrikas: see on Otigba arvutiküla, kus tegutsevad tuhanded ettevõtjad ja mille päevane käive on üle 5 miljoni dollari. Kobarefektist lõikavad kasu teisedki peale pankurite Wall Streetil või Shanghai Pudongi uusalal, reklaamiagentuuride Sohos või tarkvaraprogrammeerijate Räniorus või Bangalores; see muudab miljonite inimeste elu ja elustiili kõikjal maailmas, kui linnastumine üha levib ja intensiivistub. Isetegevusel põhinev mitteametlik linnamajandus – toimugu see siis kiiresti kasvava Lagose tänavatel või mõnes rikkamas metropolis, nagu Los Angeles –, annab tunnistust inimese võimest tühjale kohale linnu rajada ja luua toimivaid ühiskondi isegi näilise kaose keskel. Selles peitub 6000 aasta vanuse linnaelukogemuse tuum.”

Niisiis huvitav ajaloorännak sellest, kuidas inimkond jõudis sinna, kuhu poleks ehk pidanud jõudma. Aga parata pole midagi, need kaheksa miljardit Homo Sapiensi tuleb kuhugi mahutada. Muide, kui Hiiumaa oleks sama tihedalt asustatud, nagu maailma kõige tihedama asustusega linnad, siis palju sinna inimesi mahuks? Õige vastus: 40 miljonit. Seega arenguriimi on küll ja veel. Kust linlased aga süüa saavad, on iseasi.