EESLIINI KANGELASED | Inimene võib olla nii enda parim sõber kui ka enese suurim vaenlane
Eesti Päevaleht avaldab igal nädalal ühe eesliinitöötaja loo, kus inimene räägib oma kogemustest pandeemia ajal ning sellest, kuidas ta on suure koormuse kõrval suutnud oma vaimse tervisega hakkama saada. Täna räägib oma loo Reelika Väli, Nissi Põhikooli informaatikaõpetaja ja haridustehnoloog.
***
See hetk möödunud kevadel, kui avastasin end tundi andmas tavapärase klassiruumi asemel koduse kirjutuslaua tagant, ei mõjunud minu jaoks ehmatavalt. Ometigi olin ühtäkki ilma jäänud kõikidest tavapärastest töövahenditest ning ainsaks sidemeks minu ja õpilaste vahel oli jäänud internet. Kuigi informaatika ja õpetamine veebi vahendusel võivad tunduda esmapilgul hästi sobivate paarilistena, on tegelikkuses päris pöörane õpetada ilma arvutiklassita näiteks loovtöö raporti vormistamist. On terve hulk asju, millele on vaja tähelepanu pöörata, aga mida läbi digikanalite lihtsalt ei näe.
Keerukal ajal on eriti oluline, et kollektiiv ühtse meeskonnana toimiks ja ka kodudes töötades tuleb leida võimalusi ühenduse hoidmiseks.
Keerukas oli ka kolleegidel. Veetsin haridustehnoloogina hulga tunde, et digiõppevara ja e-õppekeskkondade kasutamisel tuge pakkuda või ühistes aruteludes õppetööks sobivamaid veebivahendeid välja selgitada. Juhtkonnas seadsime eesmärgiks luua kiiresti ühtse süsteemi õppetöö toimima saamiseks ning jagasime omavahel rolle erinevate probleemide lahendamiseks.
Üheks prioriteediks oli see, et keegi ei jääks oma murega üksi. Minu arvates on keerukal ajal eriti oluline, et kollektiiv ühtse meeskonnana toimiks ja ka kodudes töötades tuleb leida võimalusi ühenduse hoidmiseks. Õpetajate infovahetunnid muutsime videokoosolekuteks ja niisama lobisemiseks tekitasime Messengeri grupi Õpetajate tuba. Me pöörasime palju tähelepanu sellele, et igapäevane õppetöö korraldus oleks üheselt ja selgelt arusaadav nii õpetajale kui kodule. Kui kõik muu on uudne ja muutuv, siis kindel töökorraldus on miski, mis segasel ajal kindlama tunde annab.
Meie koolil on olnud õnne sellel talvel üsna vähe distantsõppel olla, kuid üha kasvavad kevadised haigestunute numbrid saatsid ühel hetkel ka meie õpilased taas julmalt kodudesse. Ühest küljest oleme sarnases olukorras nagu aasta tagasi, aga meil on pisut suurem kogemustepagas. Tunneme nüüd paremini veebi- ja hajaõppe iseärasusi, teame nippe, mis töötavad ja võtteid, mis toetavad. Ja me olime valmis selleks, et see kõik võib uuesti juhtuda!
Näib aga, et see kevad on palju keerukam kui varasem. Näen, et mu särasilmsetest õpilastest on õpihimu kadumas ja tunnen tõsist muret nende vaimse tervise pärast.
Näib aga, et see kevad on palju keerukam kui varasem. Näen, et mu särasilmsetest õpilastest on õpihimu kadumas ja tunnen tõsist muret nende vaimse tervise pärast. Nad on väsinud, nad vajavad õpetaja tuge ja kaaslaste lustlikkust. Näen, et mu kolleegidki on väsinud pidevast erinevate reeglitega kohandumisest ning tunnevad suurt puudust tavalise koolieluga kaasnevast igapäevasest saginast. Aina tihedamini löövad emotsioonid üle pea ja ütleme üksteisele asju, mida tegelikult ei mõtle.
Tunnen ka ise, et on tõepoolest raskem kui mullu. Mured, mida igapäevaselt lahendada tuleb, on tõsisemad ja keerukamad. Panin aasta tagasi kirja oma mõtted distantsõppe kohta ja tõdesin toona, et ekraanil helendavate pikslite vahele kipuvad kaduma minema head soovid, tunnustus, motivatsioon, huvi aine vastu ja usk õpilase hakkama saamisesse. Täna neid ridu kirjutades mõtlen õpilastele, kellega päeval rääkisin sellest, kui keeruline on kodus leida õpimotivatsiooni, sundida end üleüldse õppimise lainele, kirjutama järgmist e-kirja õpetajale või avama taas mõnd keskkonda ülesande esitamiseks.
Mõtlen neid ridu kirjutades ka õpetajatele, kes näevad oma arvutites aina piiranguid ja suuniseid, esitamata ülesandeid, valesti täidetud töölehti, tundmatus formaadis faile, lapsevanemate murelikke kirju ning tunnevad seejuures paratamatult pinget, et hoolimata kasvanud töökoormusest ei ole ikka piisavalt hästi.
Olen õpetaja, haridustehnoloog, klassijuhataja, aga ka ema, abikaasa ja üliõpilane. Just nii nagu paljud õpetajad üle Eesti, täidan ka mina samaaegselt mitmeid rolle. Iga rolliga kaasneb omamoodi vastutus ja isesugused kohustused, mida pole lihtne võrdselt hästi täita. Läbipõlemise oht on nii kirju päevakava juures lihtne tekkima. Kuigi pean end inimeseks, kes on tugeva vaimuga ja valmis igas olukorras optimistlikult väljapääsu otsima, tuleb ka tunnistada, et depressioon ei ole mulle võõras. Olen seda aastate eest päris tõsiselt põdenud ja tean, et see võib ka korduda. Kuid tänu sellele tunnen ära ohumärgid, mis meelte mustendavasse sügavikku vajumisele viitavad ja tean, et inimene võib olla nii enda parim sõber kui ka enese suurim vaenlane.
Ise saab väga palju teha selleks, et oma vaimset tervist hoida. Parim viis millega ma oma vaimu turgutan on jalutamine. Raske on selle juures kõige esimene samm, mis viib uksest välja. Seda sammu astuma motiveerib mind nutitelefonis olev sammulugeja ning aktiivne kolleeg, kes on alati valmis kampa lööma. Jalutuskäigult naastes on töömõtted peast pühitud ning meeleolu mitu pügalat kõrgem. Lisaks püüan võtta aega mõne hobi või huvialaga tegelemiseks, näiteks pildistan loodust või loen raamatuid. Eriti hea akude laadimise viis on lubada endale üks korralik molutamise ehk mitte midagi tegemise päev. Kõige etem on mitte midagi teha kogu perega, lihtsalt lobiseda ja üksteise jaoks olemas olla. Õhtuti sunnin end varem põhku pugema ning püüan mitte muretseda asjade üle, mille muutmine ei ole minu võimuses.
Eriti hea akude laadimise viis on lubada endale üks korralik molutamise ehk mitte midagi tegemise päev. Kõige etem on mitte midagi teha kogu perega, lihtsalt lobiseda ja üksteise jaoks olemas olla.
Pingete rohkel ajal on suur tugi ka teine inimene. Pereliige, kes mõne armsa žestiga su päeva kergemaks teeb. Sõber, kes üle pika aja helistab ja lobiseb. Kolleeg, kes oma murede kõrvalt märkab tulla küsima, kuidas sul läheb. Koolijuht, kes tehtud töö eest hea sõnaga tunnustab või ütleb, et tänaseks on aeg koju minna. Mina usun, et ka ise tuleb aeg-ajalt korraks pidurit tõmmata ja pilk tegemata asju täis tuleviku poolt pöörata hoopis juba tehtule ning teadlikult oma tööst rõõmu tunda, märgata hetke ja ise enesele kiitust jagada. Toimekas minevik annab kinnitust, et saan ka seekord hakkama ning tänased pingutused saavad ühel päeval millekski, millest tuge ammutada.
