12. aprillil 1961 sooritas Juri Gagarin kosmoseaparaadi Vostok-1 pardal maailma esimese kosmoselennu madalal Maa-lähedasel orbiidil. See päev läks ajalukku ja lihtsast vene maapoisist ning sõjaväelendurist Gagarinist sai ülemaailmne kuulsus, kellega tahtsid ühte moodi kohtuda nii kroonitud pead kui ka tollased filmistaarid. Samas vaikiti aastakümneteks maha see, et esimene kosmonaut pääses oma lühikese lennu vältel korduvalt hukkumisest üle noatera.
Start
Stardi ettevalmistus algas Baikonuril kell 3 öösel. Kosmoselaeva Vostok-1 kontrollis enne starti üle peakonstruktor Sergei Koroljov isiklikult.
Juri Gagarin ja tema varumees German Titov aeti üles kell 5.30. Pärast võimlemist ja hommikusööki, mis koosnes lihaga kartulipudrust, mustsõstramoosist ja kohvist, pandi neile selga skafandrid. Esimesena riietati Titov. Gagarin jäeti teiseks, et ta vähem higistaks, kuna ventilatsiooniseadeldis oli võimalik sisse lülitada alles bussis. Ajaloos on unustusse vajunud fakt, et lisaks Titovile oli Vostok-1 jaoks veel üks varumees, Grigori Neljubov. Kui Titov jõudis kosmosesse Vostok-2 pardal, siis Neljubovi elulõpp kujunes traagiliseks: ta arvati varsti kosmonautide ettevalmistussalgast välja, hakkas jooma ja lõpetas elu enesetapuga, hüpates rongi alla.
Kuid tagasi 12. aprilli sündmuste juurde. Kosmonaudid viidi peale skafandritesse riietamist nende elupaigast välja, kus neid tuli saatma peakonstruktor Sergei Koroljov. Gagarin tegi lühikese ettekande ja Koroljov andis talle kaasa oma õpetussõnad. Siis viidi kosmonaudid bussiga Vostok-1 stardipaika. Kell 6.50 väljus Gagarin bussist. Kosmodroomi töötajad kallistasid teda hüvastijätuks. Kosmonautide ettevalmistusrühma kuulunud Andrijan Nikolajev unustas kiirustades, et Gagarinile on juba kiiver pähe tõmmatud, tahtis teda suudelda ja lõi laubaga vastu Gagarini kiivri visiiri.
Siis tõusis Gagarin laeva kabiini. Aga just sel hetkel tekkis lennu esimene hädaolukord: hermeetilisuse kontrollimisel ei näidanud üks luugi anduritest soovitud väärtust. Start sattus ohtu. Vostoki konstruktor Oleg Ivanovski keeras koos oma abilistega mõne minutiga lahti 30 mutrit ja parandasid anduri. Hiljem on meenutatud, et seda kõike jälgis rahulikult Gagarin, kes samal ajal vaikselt laulis Bulat Okudžava laule. Siis sai Vostok-1 startida, tõustes õhku 12. aprillil 1961 kell 09.07 Moskva aja järgi.
Stardihetkel leidis aset ajalooline dialoog Gagarini (kutsungiga „Seeder”) ja peakonstruktor Koroljovi vahel.
Koroljov: „”Seeder”, süüde on antud!"
Gagarin: „Sain aru – süüde on antud!”
Koroljov: „Esimene aste ... vahepealne ... peamine ... start!”
Gagarin hüüab: „Läksime!”
Muide, kuulus fraas „Läksime!” kuulub esimese nõukogude kosmonautide grupi instruktorile, Mark Gallaile, kes seda treeningutel käsklusena tarvitas. Gagarin harjus sellega ettevalmistuse käigus nõnda ära, et hakkas seda ka ise kasutama.
Vostok-1 pardal
Kell 9.09 eraldus kanderaketi esimene aste. Vostok-1 lend toimus automaatrežiimis, kuna keegi ei teadnud, kas kosmonaut üldse suudab kosmoseaparaati juhtida nullgravitatsiooni tingimustes. Seega teoreetiliselt oli Gagarin terve selle aja Vostok-1 pardal reisija rollis, ehkki igaks juhuks oli jäetud ka võimalus lülitada laev ümber käsijuhtimisele.
Orbiidil viis Gagarin läbi lihtsaid katseid: ta sõi, jõi ja tegi pliiatsiga märkmeid. Samuti andis ta teada oma tähelepanekutest kaaluta oleku kohta ja tunnetest. Kosmonaut salvestas magnetofonile oma tähelepanekuid: „Ma vaatan maa kohal pilvi, väikeseid rünkpilvi ja nende varje. Kaunis, tõeline ilu! Tähelepanu! Ma näen Maa silmapiiri. Väga ilus halo. Esmalt vikerkaar maa pealt ja siis alla. Selline üleminek... Väga kaunis!"
Kell 9.52 edastas Vostok-1 maapealsesse juhtimiskeskusesse Lõuna-Ameerika kohalt pardaandmed ja Gagarin raporteeris: „Enesetunne on suurepärane. Ma kuulen teid suurepäraselt. Lend sujub hästi."
Kell 9.57 andis Gagarin juhtimiskeskusesse teada, et on Ameerika kohal. Ameeriklaste enda raadioluure oli Gagarini side välja peilinud kell 9.22 (Moskva aja järgi), sellest kanti viie minuti pärast ette Pentagoni ja sealt omakorda Valgesse majja president John Kennedyle. Kell 10.15 edastas Gagarin Aafrika kohal lennates pardaandmed ja raporteeris: „Lend kulgeb normaalselt, ma talun kaaluta olekut hästi.”
Maandumine
Lennu viimases faasis, kell 10.25, pärast tiiru ümber Maa orbiidi, lülitati sisse pidurdussüsteem. Siis leidis aset ootamatu juhtum. Gagarin nägi atmosfääri laskudes illuminaatorist eredat leeki ja arvas, et mõne sekundi pärast ta sureb. Kosmonaut ütles isegi fraasi, millest kaua Nõukogude Liidus vaikiti: „Ma põlen! Hüvasti, seltsimehed!”
Fakt on see, et enne esimest kosmoselendu ei teadnud keegi, kuidas see laskumise ajal välja näeb, kui laev läbib tihedaid atmosfäärikihte. See, mida kosmonaut tulekahjuks pidas, oli tegelikult kosmoseaparaadi kuumuskindla kihi reaktsioon atmosfääriga – tavaline asi kosmoselennu puhul.
Vastavalt lennuplaanile katapulteerus Gagarin 7km kõrgusele laskudes, misjärel kapsel ja kosmonaut hakkasid langevarjudega eraldi laskuma. Orienteeruvalt kell 10.48 ilmus kapsel lähedal asuva õhutõrjeraketibaasi radariekraanile. Pärast kapsli tuulest väljutamist ei avanud Gagarini suletud skafandri klapp kohe ventiili, mille kaudu hingamiseks vajalik õhk pidi skafandrisse sisse pääsema ning Gagarin oleks peaaegu lämbunud, kuid lõpuks õnnestus tal suure vaevaga klapp avada.
Sellega hädad aga jätkusid. Kuna konstruktor Aleksei Issajevi poolt loodud pidurdussüsteem ei toiminud nii, nagu varem oli arvestatud, leidis maandumine aset mitte kavandatud asukohta Stalingradi (nüüd Volgograd) lähedal, vaid Saratovi oblastis Smelovka ja Podgornoje küla lähedal. Tekkis ka oht, et Gagarin kukub Volga jõkke, kuid tal õnnestus sellest langevarjuga mööda tüürida. Maapinnale jõudis esimene kosmonaut arvatavasti umbes 10.55 Moskva aja järgi.
Tagasi maapinnal
Esimesed inimesed, kes pärast lendu Gagarini juurde jõudsid, olid kohaliku metsavahi naine Anna Tahtarova ja tema kuueaastane lapselaps Rita. Nende jaoks oli kohtumine maailma esimese kosmonaudiga suureks šokiks, kuna Venemaa kolkakülas polnud ei elektrit ega isegi raadiot. Tahtarova uuris Gagarinilt, kuidas ta sinna sai, mille peale Gagarin vastas: „Laevaga!” Vanamemm oli hämmingus, sest lähedal polnud ei laevateid ega laevu. Kuid Gagarin selgitas neile, et jutt käib kosmoselaevast ja näitas neile oma maandumispaika.
Varsti jõudsid Gagarini laskumispaika ka sõdurid ja kohalikud kolhoosnikud. Üks sõjaväelaste rühm võttis laskumiskapsli valve alla ja teine toimetas Gagarini üksuse asukohta. Sealt raporteeris Gagarin telefoni teel õhutõrjeraketibaasi ülemale: „Palun andke õhujõudude ülemjuhatajale edasi: ma täitsin ülesande, maandusin laskumispiirkonnas, tunnen end hästi, vigastusi ega luumurde pole. Gagarin.”
Seejärel toimetati Gagarin helikopteril Engelsi-nimelisse lennuväebaasi. Sealt viidi ta edasi Samarasse, kust sõidutati pärastlõunal musta Volgaga kohalike parteibosside jaoks mõeldud luksuslikku suvilasse, kus Gagarin käis duši all ja sai esimest korda peale maandumist süüa. Õhtuks jõudsid suvilasse ka Koroljov ja teised nõukogude kosmoseprogrammi juhid.
Kuna Vostok-1 lend oli ülisalajane, ei olnud Gagarini lendu talletatud. Tuntud filmikaadreid skafandris Gagarinist ei filmitud mitte raketi kosmosesse saatmise päeval, vaid hiljem Baikonuril kinokroonika jaoks. Juri Gagarin kordas kaamerate ees lihtsalt kõike, mida ta tõelise stardi ajal tegi.
12. aprillil ülendati vanemleitnanti auastmes Gagarin kohe majoriks. Esialgu ei planeerinud keegi ka Moskvas suurejoonelist Gagarini vastuvõttu, kuid viimasel hetkel otsustas Nikita Hruštšov, et kosmonaudiga tuleb kohtuda väärikalt.
Alustuseks helistas ta kaitseminister Rodion Malinovskile ja teatas: „Gagarin on teie vanemleitnant. Peame tal kiiresti auastet tõstma." Malinovski teatas vastumeelselt, et annab Gagarinile kapteni auastme. Mille peale Nikita Hruštšov vihastas: „Mis kapten? Andke talle vähemalt majori auaste.” Kosmonaudile määrati ühtlasi preemiaks 15 000 rubla, Volga sõiduauto ja möbleeritud neljatoaline korter.
Kõigest 108 minutit lendu 12. aprillil 1961 muutis Juri Gagarini elu igaveseks. Temast sai üleöö üks kuulsamaid inimesi maailmas. Järgmistel aastatel külastas ta paljusid riike, talle anti riiklikud ordenid ja linnade kuldvõtmed, teda võttis vastu Suurbritannia kuninganna. Kuid kosmosesse ta enam ei jõudnud ning ka tema elu jäi lühikeseks, kuna 1968. aastal hukkus ta vaid 34-aastasena. Sellele vaatamata jäädvustas Vostok-1 lend Gagarini nime ajalukku.
