Riigikogu esimees Jüri Ratas loobus AstraZeneca süstist, kultuuriminister Anneli Ott samuti, mõlemad avasid tahes või tahtmata võimaluse tõlgenda nende tegu kui vaktsiinipelgust. Võib-olla on see hoopis häältejaht?

Hüva, kõigil on õigus ise valida, keegi ei tohi teisele ette kirjutada meditsiinikäitumist. Õigus oma seisukohale pole ainult esirea poliitikuil, vaid ka neil inimestel, kes juba mitu päeva demonstreerivad Toompeal vaktsiini- ja nn politseiriigi vastu. Peale kõige muu nõuavad nad, et ajakirjandus nende tegevust rohkem kajastaks.

Mõned riigikogu liikmed on kinni haaranud võimalusest oma populaarsust kasvatada ja meeleavaldajatega ühinenud, näiteks Peeter Ernits ja Kalle Grünthal. Kindlasti sisendavad nad demonstrantidele arvamust: massil on alati õigus. Mida suurem mass, seda õigem õigus. Ei oska öelda, kas nad lähtuvad omakasust või on ka ise selles veendunud. Võib-olla üks nii, teine naa.

Tsipakene hakkab asi juba meenutama Kapitooliumi ründamist paljude lemmiku Donald Trumpi käsul. Või Talvepalee vallutamist veel rohkemate lemmiku Vladimir Lenini käsul.

New Yorgi kolumnist Walter Lippman, kes peale kahe Pulitzeri preemia on teeninud ka tiitli nüüdisaegse žurnalismi isa, on kirjutanud: enamus on magav kiskja. Olgu pealegi, praegu pole tegemist enamusega. Veel? Ja lahkunud Lippmani nagu teistegi, kes seni elus, ebameeldivate inimeste suud on lihtne kinni lüüa – kuulutades, et vaenlased valetavad.

Mis aga tegelikult toimub?

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega