Mis mõttega viis politsei minema näiteks kaks Vabaduse väljakul kitarri tinistanud noormeest? Kas tõesti Tallinna linnas musitseerimise nõuete eiramise pärast? Ilmselgelt oli tegemist otsitud ettekäändega jõudu näidata. Niisugused sammud vähendavad oluliselt ka kõigi teiste koroona leviku piiramise põhjenduste usaldusväärsust.

Demokraatlikus riigis on õigus oma arvamust väljendada üks olulisemaid ühiskonna tugisambaid. Ükski langetatud otsus ei meeldi kunagi kõigile. Ent keegi ei tohiks saada pärast öelda, et tema hääl summutati. Muidugi võib väljendusviisi piirata. Akende sisseloopimine, autode süütamine või kõrvalseisjate ründamine ületab sõnavabaduse piirid. Ent piltlikult öeldes selle eest, et keegi loobib koni maha, pole õigust meeleavaldust laiali ajada.

Rahumeelsete meeleavaldajate vastu märulipolitsei rakendamine polnud kaugeltki proportsionaalne. Sellistest jõuvõtetest tuleb loobuda.

Tõsi, põhiseadus lubab ühemõtteliselt piirata kogunemisvabadust ka nakkushaiguste leviku tõkestamiseks. Koroonaviiruse leviku tingimustes pole grupikallistamine kaugeltki süütu. Oht kanda nakkust edasi neilegi, kes meeleavalduse sõnumitega ei nõustu, on reaalne. Iseasi, kas koroonaeitajad ei käitu isekeskis ja sisetingimustes sama moodi niikuinii.

Ikkagi pole riigi tugevaimate sisekaitseüksuste rakendamine demonstrantide vastu, kes midagi ei lõhu ja kedagi ei ründa, sugugi proportsionaalne. Tahtmatult või mitte saatis politsei sellega sõnumi, et sõna ikkagi ei ole Eestis vaba – just nagu propagandaõpik eesmärgiks seaks. Ja politsei maine, mis on kriitilistel hetkedel tegelikult oluline, sai asjatult kannatada.

Vabandus pole seegi, et koroonapandeemia ajal on demokraatlikke õigusi piiranud peaaegu kõik maailma riigid. Viiruse üle saavutatava võidu künnisel ei pea Eesti olema see, kes teiste jälgedes samasse lõksu astub. Tõmmake politsei tagasi!