Üks on kindel, Slaughter üllatab. Jah, tema romaanides leidub ühiseid jooni – peategelased on tugevad naised, loo telg sotsiaal-kriminaalne – ent süžeed on liiguvad erinevates suundades, kuigi neiski paistab sarnasusi ehk tegelaste minevik kipub kummitama.

Ema ja tütar. Esimene end leidnud, teine teelahkmel. Südamlik vestlus kaubanduskeskuse söögipaigas. Ja siis hakkab juhtuma. Tulistamine, laibad, veri... Päästmaks tütart, seab enam end tulejoonele ja nõuab, et psühhopaat kuuli tema pihta laseks. Ent relv ei tööta, küll aga nuga.

- - -

Nuga kerkis kaarja liigutusega ja langes siis raiuvalt ema südame suunas.

Andy oli kui halvatud, liiga hirmunud, et kerra tõmbuda, liiga vapustatud, et midagi muud teha kui vaadata, kuidas ema sureb.

Laura lükkas käe ette, otsekui suudaks ta nuga sedasi blokeerida. Tera tungis otse peopesa keskele. Selle asemel, et kokku variseda või karjuda, pigistas Laura sõrmed ümber noapideme.

Võitlust ei toimunud. Mõrvar oli liiga üllatunud.

Laura väänas noa mehe haardest välja, olgugi et pikk noatera turritas endiselt keset ta peopesa.

Laura võttis hoogu ja lõi noa tagantkätt külje pealt mehe kaela sisse.

Krõmsti, just nagu tükeldaks lihunik veiserümpa.

- - -

See on hetk, kus mõistad, et ei tea emast ja tema minevikust vähimatki. On ta tõesti tavaline logopeed? Ja siis, pärast järgmist möllu, nõuab ema, et tütar kaoks, teeks täpselt nii, nagu ta ütleb. „Ära enne koju tule, kui sa mult sõna saad. Said aru? Arvesse läheb ainult see, kui ma räägin ise, omaenda häälega, ja ütlen täpselt nende sõnadega: „Nüüd võib koju tulla.” Kas said aru?”

Algab pikk rännak läbi mineviku tõe poole.