Aga nemad ei kipu metsi raiuma, seda teevad ikka just linnainimesed. Mis on ju tegelikult veider, sest just nimelt külas olles tuleks käituda eriti viisakalt, ettevaatlikult, hoiduda iga hinna eest millegi lõhkumisest või määrimisest. Eks ole, kui me läheme külla mõnele teisele inimesele, siis ei tule meile mõttessegi esimese asjana hakata tema maja või korterit pilbasteks lõhkuma! Me saame aru, et tegemist on meile võõra paigaga, teise inimese koduga ja me ei näpi tema asju, veel vähem ei raiu neid kirvega.

Metsaga on millegipärast teisiti. Mõni inimene ei oskagi puid nähes mõelda muud, kui et kuidas saaks neid maha võtta! Minu jaoks on see täiesti arusaamatu loogika. Mina liigun metsas nagu muuseumis. Sest mets pole ju ainult puud. Mingis mõttes võib hoopis väita, et puud on vaid raamid – ja tegelik mets asub nende vahel, nende sees. Metsa raiumine sarnaneb seega kunstirööviga, kus vargad panevad pihta kullast pildiraamid, sest need tunduvad neile väärtuslikud, aga jätavad tähelepanuta hinnalise maali raami sees, lasevad sellel põrandale tolmu sisse kukkuda ja tallavad veel jaluli otsaski, kuni maalist on järel ainult räbalad. Või siis, võttes taas võrdluse võõra koduga – vargad tassivad minema ainult riiulid, pillates maha ja trampides segi kalli portselani ja hõbelusikad, rääkimata raamatutest ja fotodest, mille emotsionaalset väärtust nad mõista ei suuda.

Mind vapustab nende inimeste enesekindlus, kes on kõhklemata nõus pihku sülitama ja terve selle maailma paari päevaga hävitama.

Tarvitseb metsas silmitseda vaid ühtainust puud, kui sa näed, et sellel askeldab sadu sitikaid ja satikaid, kasvab kümneid samblikke või seeni, kusagil ladvas aga häälitsevad silmale nähtamatud linnud ning pagan teab mis huvitavaid elukaid veel koore all ja õõnsustes leidub. Kuidas on võimalik hakata sellist puud maha saagima? Kuidas saab üldse selline mõtegi pähe tulla? Lisaks kõik see, mida rikkalikult kasvab puude all ja vahel ning mida seal enam kindlasti ei kasva, kui puud on läinud. Või siis kasvõi metsaõhk – mis kaob samuti kohe, kui metsa enam pole. Mind vapustab nende inimeste enesekindlus, kes on kõhklemata nõus pihku sülitama ja terve selle maailma paari päevaga hävitama.

Muidugi, minu tundmused on naiivsed ja pisut silmakirjalikud, sest eks mul eneselgi ole kodus parkettpõrand ja puitmööbel. Aga sellest hoolimata tundub hirmuäratav see innukus, millega tunnistatakse raieküpseks aina uusi metsi. Lugedes kõiki neid avalikke pöördumisi ja palveid metsi säästa ja kaitsta, hakkab tunduma, et riigi metsi majandavad mingid maniakid. Või mida arvata ka eraomanikust, kes on sügavalt solvunud, kui tema metsa asub elama lendorav või teeb pesa kotkas – kujutage ette, nüüd ei lubatagi tal enam metsa juurteni maha raiuda! Imelik, inimesel on õnn omada midagi ilusat, kirsina tordil veel haruldane elukas – no rõõmusta selle üle ja naudi! Mine metsa, kuulata ja kujuta ette – siin kusagil õige lähedal ta on! Milline ime! Aga selle asemel ihud sa kirvest, nägu mossis, ja unistad, et saaks kogu selle ilu segi peksta. Pentsik. Kurb.