KULTUURIBIIT | Ansambel OUU playlist
Ansambel OUU on neljaliikmeline indie-muusika kollektiiv, mille moodustavad Jaan Sinka, Tiit Liblik, Hyrr Innokent Vainola ja Rihard Niinberg. Bänd on pildis olnud 2013. aastast, kus silma jäädi Noortebändi konkurssil ja pälviti publiku lemmiku tiitel. Kui esimesel plaadil kõlasid tugevad folkmuusika mõjud, siis tänaseks on bänd kruiisinud läbi pop-rokiliku alternatiivmuusika, jõudes uue plaadiga psühhedeelse popi pärusmaadele.
Uue plaadi kõla on inspireeritud 1970. ja 1980. aastatest ning eriti just toonase Lääne popmuusika kodumaistest tõlgendustest, mis kohati mõjuvad tänapäeval sümpaatsemalt kui toonased originaallähenemised. Sellest ajastust mõjutatuna kujunes OUU-l välja kontseptuaalne ja muusikaline terviknägemus, millele viitab ka uue plaadi nimi. Album on saadaval nii digitaalselt kui vinüülil.
Ouu - The End
Häbitu enesepromo kohe algusesse. Ouu uue albumi "Saint Frotée" minu lemmiklugu. Olen veendunud, et inimestel hakkab see nii-öelda skip-lugu olema, aga selle loo juures on midagi nii veidralt lummavat, et ise saan kaifida. Pidasime salvestades pikki vaidlusi, et kas peaks siia instrumentatsiooni, meloodiad ja harmooniaid lisama, aga ma olen väga rahul, et jäime sellisesse kohta. Laseme inimeste ajudel ise tööd teha ja interpreteerida.
Crumb - Balloon
Naiste ja naiseliku puudutusega kvaliteetne indi/psühh/pop. Crumb'i laulude läbivaks jooneks on väänlevad meloodiad, harmooniad ja saundid, mis oleks justkui mahajäetud kummitusmajast, aga tugev gruuv hoiab kõike vundamendina koos. Selliste lauludega taban end tihti mõttelt, et mis siis saaks kui mõni tuntud poplaulja (eriti Eestis) võtaks ette ja teeks säärase lähenemisega albumi. Mõni on olnud ja mõned on veel pead tõstmas. Minu poolthääl tuleks alati!
Vt ka: Babe Club, Cocteau Twins, Men I Trust, St.Vincent, Sweet Trip jpt
Taavi-Peeter Liiv - Karnevalimees
Ader on seatud, vaatame milline vagu tuleb. Uus materjal näitab potentsiaali ja tugevust ja mis seal salata, tagatubades on endalgi mõnele loole käsi külge pandud. Parafraseerides tuntud ütlust: hitimehed tulevad ikka nurgast.
Genka - Gringos en el Aeropuerto
Eesti viimase aja lemmikalbumilt, mis tilgub higist ja on karva kasvanud. Robustne ja elegantne samal ajal. Päris täpselt ei saagi aru mis moel, aga kuidagi on minus suudetud kummitama panna fraasid "Jes, boss" ja "See on alles intro. Bäng". Vahel polegi säravat refrääni ja hook'i vaja, et laul kolba sisse kajama jääks.
Yves Tumor - Kerosene!
Mulle on viimase kolme aasta jooksul kaks kitarrisoolot korda läinud, see on üks neist. Töötab nii nagu peab, söövitab ajukortsudesse auke. Pole keeruline üles leida, kitarrisoolo kestab 3/4 laulust.
Luurel Varas - Tramm
Vastilmunud LP'lt TIKS 097. Arvatavasti mu lemmikinstrumentaal Luurel Varaselt, mis pole mulle ette söödetud seoses Seltskond Pargis muusikaga. Siin tuleb ilusti esile Varga iseloomulik klõbin ja krigin, mida ta ise hellitavalt "putukate muusikaks" nimetab.
Q - Take Me Where Your Heart Is
See on pigem kategooria kui üks laul, aga valisin selle artisti esindajaks. Muusika, mida on lihtne kuulata, aga pole rumal ning seetõttu pälvib minult palju striime. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mac Demarco lohakas "kitarrinuudeldamine" meets Ameerika afrokultuur/hiphop/soul.
Kitarri tagasitulek? Vaevalt, pigem meeslauljate falseti tagasitulek, aga meeldib sellegipoolest. Samasse kategooriasse võib (teatud mööndustega) paigutada veel artiste nagu Steve Lacy, Yves Tumor, Moses Sumney, Lianne la Havas jpt.
Pitsa - Jalgrattalauluke
Selle ansambli ja albumiga on selline asi, et kui helges tulevikus kodus peoks läheb, kõik kallid veinid ja viskid on ammu unustatud ja välja on toodud madalama riiuli tooted ning öösel kell on 2 vaja rahvast käima tõmmata, siis hakkab Pitsa vinüülimängijal keerlema. Küll aga "Jalgrattalauluke" leiab mõne tiiru päevasel ajal, võngub ka kainusetähe all.
Azymuth - Jazz Carnival
Selle loo kohta olen kahte head iseloomustust kuulnud, erinevates kohtades, erinevatelt inimestelt. Üks neist läks süvitsi ja analüüsis erinevate instrumentide harmooniajärgnevust, soleerijate virtuoossusest ja räägiti ka jõulisest energiast, kergest perverssuse alatoonist jne. Teine iseloomustaja küsis: "Mis krdi "Rooside Sõja" muss siin mängib?!" Kumb nüüd õige on, võta näpust. Siin listis ta igatahes on.
Kraftwerk - Tour de France (Etape 2)
Väga hea laul, ei hakkagi rohkem kobisema.
Boonus: Väike PD - Maja
