Nädal tagasi kirjutasime juhtkirjas „Tõmmake politsei tagasi!”, et pole sugugi proportsionaalne rakendada riigi tugevamaid sisekaitseüksusi demonstrantide vastu, kes ei lõhu midagi ega ründa kedagi. Seda õigustanuks oht Eesti põhiseaduslikule korrale, kuid kaitsepolitsei ja politsei on selle kohta hiljem andnud vastukäivat infot. Öeldud on nii seda, et meeleavalduste taga polnud Kremli organiseerivat jõudu, kui viimasel ajal sedagi, et põhiseaduslik kord siiski oli ohus.

Fakt on, et Kremli-meelsed tegelased olid meeleavaldusel aktiivsed, kuid selge on seegi, et üldiselt avaldas meelt kirev seltskond, kelle vaateid ei saa iseloomustada üksnes ühe märksõnaga (vaktsiinivastane, maskivastane, lamemaalane vms).

Värske avaliku arvamuse küsitluse järgi on koguni 74% Eesti 15-aastaseid ja vanemaid elanikke praegu sääraste meeleavalduste vastu. Pooldajaid on ainult 12% ja ükskõikseid 14%. Tõsiasja, et pooldajaid on rohkem muust rahvusest ja madalama haridusega inimeste seas, oleks mugav kasutada meeleavalduste tähenduse pisendamiseks, kuid see võib kätte maksta. Arvestagem, et need inimesed on koroonakriisis keskmisest kõvemini pihta saanud ja neil on rohkem kaalul. Ja kõigil neil on valimistel üks hääl nagu teistelgi.

Ühest küljest on näha, et Eesti võimudel ei ole kavas politseiriiki luua, aga teisalt tekib see hirm praegu lihtsasti.

Nii jõuametkondadel kui ka praeguse koalitsiooni poliitikutel on, mille üle järele mõelda. Et väljend „politseiriik” ei saaks EKRE uueks kõlliks, millega ühiskonda lõhestatakse, ning iseseisva Eesti vastased jõud ei saaks panna inimeste koroonaväsimust ja -segadust oma eesmärkide teenistusse. Parim viis pingeid maandada ja sõpradeks jääda on mitte olla koroonateemadel üleliia jäik ja sildistav. Ühest küljest on näha, et Eesti võimudel ei ole kavas politseiriiki luua, sest ei praegune ega ka eelmine valitsus pole äärmuslikke koroonakeelde toetanud. Aga teisalt tekib see hirm praeguses närvilises õhkkonnas lihtsasti.