NÄDALA NÄGU | Ivan Orav: käsi tagumikus ja võõras veri
(18)
Suure kurvastusega olen ma lugenud uudiseid Andrus Veerpalu ja Mati Alaveri kohta. Mis teha, see on ammu teada, et halvad sõbrad meelitavad isegi pühaku patuteele. Issake, võtame kasvõi Arnold Rüütli! Ma mäletan seda vapustust, kui selgus, et ta on komparteisse astunud. Justkui oleks habras hirvetall huuled tulipunaseks värvinud, võrksukad jalga pannud ja sulle bordelli aknast lehvitanud!
„Sina, Arnold!” karjatasin ma. „Sina oled ju puhas ja süütu kui neitsi! Sul tuleb alles suust värske koorevõi lõhna ja nüüd korraga – kommunist! Kuidas sa võisid!”
„Trepikojas kaks meest kutsusid,” pomises Rüütel häbelikult. „Võtsid mantli alt parteipileti, näitasid, lubasid katsuda... Algul ma kartsin küll, see oli nii punane.... Aga nad ütlesid, et mis see mehele teeb...”
Ja eks dopinguga ole sama lugu. Eriti tiblad pruukisid seda ju tünnide viisi. Nende menüü ainult dopingust koosneski. Päris õudseid asju sündis. Meie vägimees Johannes Kotkas on mulle jutustanud, kuidas ta omal ajal Nõukogude sportlasega maadles. Algul vaatad, et mees nagu mees ikka: kaks kätt, kaks jalga. Kahmad vastase võttesse, proovid teda üle puusa heita, kõik ikka olümpiaideaalide vaimus – aga korraga poeb salakavalal tiblal kolmas käsi kannikate vahelt välja! Eks ta oli enesele dopingu abil tagumikku lisajäseme kasvatanud, see varitses vabal ajal sooltes, aga võistluse ajal hüppas välja. Sihuke kole kämmal, mustade karvadega kaetud, ropp sõna sõrmedele tätoveeritud. Ning tikub muudkui Johannesele kõri kallale. Aga kohtunik ei tee midagi, ainult muigab – ära ostetud, selge see. Ega siis kommunistide ajal ausust hinnatud, ikka vale ja pettust!
Noh, Kotkas oli muidugi kange mees, teda see kolmas käsi ei hirmutanud, tema oli kasvanud Eesti peekoni ja rammusa lehmapiima peal, tema väänas ka kolme käega vastase matile pikali nagu naksti. See ainult ähkis vihast ja sügas end kõigi viieteistkümne küünega. Ja Moskva dopingumeistrid hakkasid välja hauduma uusi põrgutrikke.
Tuldi lagedale verevahetusega. Olen ise näinud, kuidas tiblade treenerid jooksevad staadioni poole, kummaski käes suur ämber aurava punase verega. Nagu Vargamäe Krõõt tuleks kaevult. Jube vaatepilt. Samal ajal staadionil, riietusruumis, lastakse sportlast mulinal vanast verest tühjaks. Aga ega seegi kaduma lähe, selle joob ära mõni noorsportlane.
Ära põleva suitsuga ligi mine, sportlane plahvatab!
Ja ega nad siis verd ainult vere vastu ei vahetanud. Ei! Kui ikka oli kindel plaan olümpialt kuldmedal ära tuua, siis pumbati vere asemel soontesse ka diislikütust. Ära põleva suitsuga ligi mine, sportlane plahvatab! Jõudu nõudvatel aladel, nagu tõstmises, pandi teinekord ka vedelat tsementi. Petis sikutas kangi pea kohale, tsement kivistus – ja seisadki, maailmarekord sirgetel kätel! Enne autasustamist puuriti kompressoriga jälle sooned tsemendist tühjaks ja pandi veri asemele. Niimoodi käis see nõukogude sport.
Enne autasustamist puuriti kompressoriga jälle sooned tsemendist tühjaks ja pandi veri asemele. Niimoodi käis see nõukogude sport.
Pole ime, et pahad kombed ka meie omadele külge jäid. Paljugi, mida sulle olümpiaküla hämaras ja higises duširuumis näidatakse ja pakutakse! Võtad lihtsalt viisakusest vastu ja topid endale kunagi, aga pärast on see kinni nagu kork pudelis ja siis on hilja midagi muuta.
