Piisab, kui võrrelda juba e-õpetamise metoodikaid, et aru saada: ühtsest lähenemisest me rääkida ei saa. Ühes koolis rõhuvad õpetajad rohkem videotundidele, teises iseseisvale kodusele tööle (nooremate puhul seega vanemate ajale ja suutlikkusele). Näiteks kehalises kasvatuses jääb tegelik liikumine niikuinii ainult pere südametunnistuse hoolde.
Nagu märkis Eesti Päevalehes Kohtla-Järve gümnaasiumi direktor Hendrik Agur, soosib distantsõpe ennekõike tugevamaid. Ja neid, kellele olemuselt kaugõppevorm sobib. Sama kinnitavad Eesti koolipsühholoogide tehtud uuringud, mis näitavad, et kolmandik lapsi jääb distantsõppega hätta. Kolmandikul pole vahet ja kolmandik suudab praegustest oludest isegi rohkem välja pigistada.
Mis tähendab, et tavaõppele naasmise korral lüüakse äärmiste kolmandike rollid jälle segamini. Kes arvuti taga õitsesid, nende hoogu tõmbab klassiõhkkond jälle tagasi. Kui kiiresti vähendab aga kollektiivi naasmine e-õppel kiratsenute mahajäämust, saab näha alles kogemuse põhjal.
Niisamuti kui seda, kui suurt lõivu maksavad õpilased loksutamisest tekkinud pingete tõttu oma vaimse tervisega. Kuid üht teame juba kindlalt: praeguste vahenditega me neid aidata ei suuda.
Juba enne nüüdset kaugõpet tõstsid kliinilised psühholoogid esile, et viimastel aastatel on järsult kasvanud stressist tingitud enesevigastamise juhtumite hulk. Koroonaaeg ja koduspassimine lisasid „tavalistele” pingetele veel mure vanemate töökoha pärast või koguni stressi igapäevase perevägivalla sunnitud talumise eest.
Tugevamaid eelistav distantsõpe paljastab kogu oma inetuses, kui ükskõikselt suhtub riik noorte vaimsesse tervisesse. On aeg prioriteedid ümber seada.
Seda on ka tugevale ja väljakujunenud isiksusele liiga palju. Kuid noortel pole abi tihti kuskilt otsida. Ehkki seadus nõuab psühholoogi iga kooli jaoks, on neid tegelikkuses alla pooltes õppeasutustes.
Distantsõpe polnud meie vabatahtlik valik. Aga see, et lapsed ei saa minimaalsetki nõutavat tuge, peegeldab mh riikliku rahastamise valikuid küll.
